Elu võimalikkusest...

Nii, nii! Nüüd olen ka mina üldise trendiga liitunud ja hakkan postitama. Mida, see selgub hiljem. Austatud lugejal võib tekkida küsimus, et mis loom see Place of Predilection on. Kahtlemata on nime valik seotud minu kustutamatu edevuse ja eneseeksponeerimissooviga- et ikka oleks võimalikult arusaamatu ja kahtlemata kustutaks kõik küsimused minu lugemuse suhtes. Tegemist on nimelt ühe minu lemmikkirjaniku (kelle põhiteosega ma endiselt maadlen) tsitaadiga: "You have two birth-places. You have the place where you were really born and then you have a place of predilection where you really wake up to reality." Blue Thirst´i nimelisest teosest, mida mul pole veel olnud au lugeda. Auväärt kirjaniku nimi on Lawrence Durrell ja ta on Gerald Durrelli (kes samuti kuulub minu absoluutsete lemmikute hulka) vanem vend. Kahe venna teosed on üliväga erinevad ja Lawrence kuulub kahtlemata väärtkirjanike hulka, mis on ilmselt tinginud olukorra, et eesti keelde teda siiamaani pole keegi võtnud tõlkida. Ja kuna Gerald maalis oma teostega Larry nimelisest kirjanik-vennast ülimalt värvika pildi, siis ma lihtsalt olin sunnitud ostma selle telliskivipaksuse teose nimega Alexandria Quartet. Ja nüüd ma siis aeg-ajalt loen seda paar lehekülge korraga ja kirun, et raamat ometi eesti keeles pole. Niipalju siis sellest.
************************************************************************************
Nüüd aga kergemeelsemate lõbustuste radadele. Nimelt on mul kohustus jutustada ühest intsidendist, mis leidis aset reede öösel klubis Võit. Võit on iseenesest vahva koht, kui seal parasjagu juhtub olema vahva seltskond ja muusika, mis natukegi vere keema ajab. Just selline õhtu juhtus olema reede. Muidugi alati on see urgas hiilanud kõige kummalisemate inimkooslustega, mida oskad ette kujutada. Ja ka reede õhtu ei petnud selles osas lootusi. Istusime kõik ülevas meeleolus seltskonnaga ümber laua ja jõime joovastavaid jooke ning õõtsustasime end muusika rütmis. Oli väga lõbus. Siis aga pälvis sõber M. ühe kentsaka noormehe tähelepanu- tegemist oli tõesti noor-mehega. Noormees oli väga veendunud, et M. on tema jaoks see õige tantsupartner. Kindel "ei" peletas ta hetkeks minema- need üürikesed hetked kasutas ta tantsupõrandal jõuliselt tantsu vihtudes ja erinevatele naissoost isikutele külje alla pugemiseks, et siis naasta entusiastlikult sõber M.i juurde oma palvega.... Mingil hetkel kadus noormees ära ja vahepeal paigutasime end ümber- nii, et mina istusin sõber M. kohale ja tema teisele poole lauda, minu kohale. See aga maksis end kurjalt kätte, sest järsku ujus entusiastlik noormees minu külje alla ja küsis vastuvaidlemist mittesallival häälel, et kas ma olen lõpetanud. Hetkeline hämmeldus minu poolt ei paistnud teda heidutavat- ma maigutasin mõne hetke suud ja üritasin peas kilde kokku panna, et täpselt MILLE ma olin lubanud lõpetada, kui järsku mulle koitis, et see on ju seesama M. i austaja ja poiss ilmselt ei orienteerunud enam nägudes vaid keskendus päheõpitud paiknemistele ruumis. Noh, muidugi ma tegin selle asjaolu talle leebelt selgeks, mille peale noormees haihtus välgukiiruselt. Kuigi juba mõne minuti pärast võis teda näha rõõmsal meelel taas tantsupõrandal kepslemas. Vot siuke lugu, ja see oligi see, mis mind täna hommikul pani bussis muigama, kallis õeke!