Viin siis

Mida hakata peale, kui oled töölt nädal aega eemal olnud ja postkastis pungitab 50 kirja, rääkimata muudest pakilistest tööülesannetest? Loomulikult ohkan ma alistunult ja põikan korra sisse oma blogisse.
****
Viin oligi patuselt maitsev. Iga söögikorra juurde kuulus viini snitsel, sacher tort ja õunastruudel. Hommikusöögi juurde kah. Mõni ime siis, et ma päris ümmarguseks paisusin... Sest tahtejõudu jäi väheseks, peab tunnistama. Hotellituba oli väga suur. Ma pole varem sellises toas ööbinudki- eriti suur oli vannituba. Seal oleks võinud väiksemat sorti tantsupeo korraldada. Inimesed olid kah toredad, nagu ikka sellise mastaabi üritustel. Esimene kokteiliõhtu toimus ruumis, kus Austria kirjutas alla Serbia ultimaatumile, mis algatas I maailmasõja. Üldiselt oli üritus väga organiseeritud, nii et linna peal jalutamiseks ja muudeks lõbustusteks jäi ainult paar tunnikest reede õhtul. Mis oli pettumus, sest oleks tahtnud rohkem näha... Aga vahvad austerlased kinkisid selle kompenseerimiseks meile DVD Viini vaatamisväärsustega. ..Reedeõhtune jalutuskäik kesklinna muidugi oli muljetavaldav. Arhitektuuriliselt. Tallinn ja üldiselt ka suurem osa muid suurlinnu tundub Viini kõrval lage põllulapp paari ubrikuga. Isegi igasugused city´d tunduvad õhulisemad oma pikkade peenikeste pilvelõhkujatega. Viin aga koosneb suurtest matsakatest ja päikestvarjutavatest ehitistest. Kuidagi ebareaalsena tundub selline linn. Ja need pisikesed kuivetunud vanamutikesed, kes komberdavad vaevaliselt aga kindlalt kohvikutesse sõbrannadega kohtuma ja sacherit mugima...
Ühesõnaga -Viini peaks tagasi minema.