rootsimaalt I

Niisiis see kurikuulus Rootsi reis. Nendest ebameeldivatest asjaoludest ei hakka ma pikemalt rääkima aga kokkuvõttes juhtus nii, et sõitsin üksinda. Lennujaamas selgus, et lennuk oli endal mingi anduri maha sõitnud ja väljalend viibib 2,5 tundi. Anti tasuta söögi tsekid ja puha- 125. - krooni eest ikka annab pugida! 2,5 tundi venis aga märkamatult 6 tunniseks passimiseks lennujaamas- infot anti jupihaaval ja keegi ei teadnud, mis toimub. Inimesed olid tigedad nagu herilased- kellel oli teine lend edasi, kellel mingi üritus jne. Minul õnneks mingeid siduvaid kohustusi polnud (välja arvatud see, et enne 01:00 hostelisse jõuda, sest pärast seda pandi check-in kinni ja oleks lageda taeva alla jäänud). Ühesõnaga kui tuim mittemillegitegemine välja arvata, oli üpris rahulik olla ja teiste närvivapustusi järgida. Üldiselt olid sõnakamad välismaalased, eestlased istusid suuremas osas tuima näoga (nagu mina). Paar eestlast siiski moodustasid püsiva järjekorra check-in´i leti ette, et siis iga 15 minuti järel küsida, mis seis on. Mina istusin kohe sealsamas aknalaual ja nägin kõike seda pealt. Vaesed check-in´i töötajad- nad said ikka vastu päid ja jalgu - nõuti lennujaama direktorit ja juhatust ja ähvardati ajakirjanduse jmt... Üks eriti ere kuju oli mingi tohutu suure ninaga vanem prantslane (Lauri Leesi nägu), kes reisis mingi 18-aastase vene tibiga- prantslase inglise keel oli suhteliselt piiratud ja tugeva aktsendiga ning rääkis ta põhiliselt kõrgendatud häälega ja samal ajal elavalt kätega vehkides. Vaheapeal sattus ta omaenda häälest sellisesse ekstaasi, pidades maha pikki monolooge teemal kuidas ta kuhu ja kellele kaebab- rahvast taganes temast ohutusse kaugusesse, et mitte tuuleveskina vehklevate käte ning süljepritsmetega pihta saada. See aga lisas mehele veel hoogu ja juba ta rääkis kogu rahva nimel pöördudes aega-ajalt just nagu kinnituse saamiseks rahva poole ning seletades ka neile kogu lennurahva saamatust maailma mastaabis. Tibi üritas teda aeg ajalt mudida ja musitada ning maha rahustada- kordagi sõna ütlemata ja eks vist kõigil oli hirm, et a) mees läheb kellegile kallale või B) mees saab südamerabanduse. Suur oli hiljem minu rõõm, kui sama mees sõitis tibiga kah pühapäevase lennuga eestisse tagasi ja sai jälle natuke autoriteeti mängida, kui lend sedakorda pool tundi hilines.
Aga tagasi algusesse- lõpuks toodi katkine lennukijupp soomest ja mees, kes selle külge pani- Rootsist ning reis võiski alata.