meenutusi jääajast

Ostad 75.- kroonise pileti, mis tähendab, et sul pole raha osta mõnda põletavat jooki. Ja tunnetad teravat vajadust selle järele. Sest toas on sama külm kui väljas. Ühesõnaga umbes -25 või midagi. Inimesed sebivad su ümber jopedes, mütsid silmile tõmmatud, käpikud käes. Surud end kuhugi istuma, sest nii on soojakulu väiksem. Meenub riia palsam, mis jäi köögilauale teekruusi. See soojendaks vist küll. Muusikud üürgavad mängida. Isegi päris nauditavalt aga sina ei suuda tunda oma varbaid. Kes kannatab, see kaua elab, mõtled. Ja ootad Winny Puhhi etteastet. Sa ei suuda uskuda oma silmi, kui näed, et mõned inimesed on end särkide väele koorinud ja vihuvad tantsida. Tõmbad kapuutsi sügavamale pähe ja vajud veelgi rohkem kössi. Kainus on kahtlemata sel hetkel erandlik nähtus. Ja siis kui kauaoodatud etteaste algab, tunned, et kui kohe koju ei saa, siis hääbub elu sinu soontes vaikselt. On aeg kutsuda takso. Niipalju siis Winny Puhhi esinemisest reedel. Just tuli meelde.