täiskuuöö

Eile käisin sel aastal esimest korda ujumas. Tõele au andes olen ma muidugi teinud mõned kiiremad tiirud ka kodutiigis peale sauna aga tõsimeelset ujumist ei ole veel ette tulnud. Tegelikult oli mu armas õeke see, kes mind natuke tagant utsitas, et sõnad ka tegudeks saaksid. Niisiis asusimegi me koos proua Pilsneriga kella 21:30 paiku mere poole teele. Suund Stromka koerte ujutamise rand, iseenesest mõista. Üldiselt mulle meeldib hilisõhtuses ja öises ja mõnikord ka varahommikuses linnas jalutada; ja ka mere ääres mulle meeldib sellistel aegadel üle kõige... (mitte et päevastel kondamistel midagi viga poleks, oo ei). Mere ääres oleks ma peaaegu ümber mõelnud, sest tuul oli üpriski kalk ja vees ei paistnud väga kedagi hullavat. Aga eneseuhkus tegi oma töö ja niisiis koorisin ma kõhkleval pilgul rõivad seljast ja sukeldusin. Vesi oli loomulikult lausa supp, sellest sain ma kohe aru, kui jälle pinnale tulin. Tuulgi ei tundunud enam nii kõle, lained olid parasjagu suured ja punane päike oli silmale ilus vaadata. Üritasin siis meeleolu nautida, aga nagu kiuste oli vette siginenud hulgim inimesi, keda seal enne, minu kõhklushetkel ei olnud. Kõik need kilkavad lapsukesed ja korpulentsed vanamammid ja papid ning käputäis vene noormehi kes uljal sammul vette sumasid, ise kiljudes, et vesi on niiii külm. No tõesti! Ei lasknud sellest end aga segada ja ujusin omad tiirud mõnuga ära (see oli ühtlasi ka minu uute rohevalgete bikiinide ristimispidu). Hea meelega oleksingi sinna mulistama jäänud aga poolest säärest vees seisid kannatalikult õde ja proua oma shikilt süsimusta, veekindla ja läikva kasukaga. Seltskonna mõttes ei oleks olnud viisakas neid väga kauaks üksi jätta. Proua oli muidugi eriti rõõmus, et ma kaldale tulin- põgus nuhutus minu suunas ja ta võis olla rahul, et olen elus ja terve, kuigi vesi on ohtlikke vetikaid täis ja mina armutult karvutu kehaga. Vetikaid hakkas ta kohe innukalt hävitama. Siis on tal veel huvitav liikumisviis niipea kui vette saab- nimelt kõnnib ta suu lahti ja künnab endale sedaviisi vett suhu. Nagu vaal või midagi, et filtreerib planktonit...
Esimese hetkega hakkas mul pea kohe külmast tuulest huugama, vahetasin kiiruga riided ja asusimegi väärikale koduteele. Mingeid põnevaid vahejuhtumeid ei olnud aga küll tekkis meil huvi, miks keegi ei ole aretanud sellist koeratõugu, kes oleks karvutu nagu hiina harjaskoer ja sama suur kui Kipu. Öösel magasin nagu nott ja hommik tuli ebameeldiva tõsiasjana liialt vara.