Punane ruut

Suvised ilmad on tekitanud minus ühe kummalise muutuse. Mina, kes ma oma seinakalendri punast ruudukest ei liiguta tihedamalt kui korra kuus, võtsin kätte ja värvisin Suure Puhkuse päevad roheliseks ja nüüd liigutan ruudukest iga hommik suurima mõnuga. Ise ka imestan, et mul see meeles püsib. Tavaliselt ei pööra ma sellistele pisiasjadele nagu kuupäev, suuremat tähelepanu ja saan teistelt töökaaslastelt pidevalt noomida, et mul on 10. aprilli asemel kalendris hoopis 10. märts näiteks. Mu toakaaslane on õnneks samat sorti ja geniaalsusepuhangu tulemusena eemaldas punase ruudu üldse oma seinakalendrist. Aga samas pole tal vaja ka iga hommikust boosti -näha, kuidas puhkus vaikselt lähemale hiilib (sest ta puhkab juba). Boostimise vajadus tekkis mul eelkõige sellest, et väljas nii pagana mõnusad ilmad on. Peale tööd, kui astud välja ja tunned, kuidas asfalt õhkab kesksuvist palavust, läheb see puhkuseigatsus veelgi suuremaks.
Ja on vaimustav, kui leidub veel keegi, kes seda suvepalavust hindab ja nii me leppisimegi kokku, et täna lõunatame väljas Politseipargis. Oleks lausa patt einestada sellise ilmaga meie umbses keldrisööklas. Ja praegu ma juurdlengi, mida lõunaks osta, et meeleolu veel täiuslikumaks muuta.
Ja õhtul lähme Õekse ja Elukaga mere äärde.