niisiis

Jah, ma olen vaene patune, kes ei ole oma blogi tükk aega täiendanud. Puhtalt sellepärast, et oli suvi ja puhkus ja targematki teha. Vot nii ülbe olengi. Aga praegu tekkis Paus. Ja seega sobiv moment natuke kribada siia.
Päris kummaline on tööl tagasi olla, kuigi puhkus lõppes juba 2 nädalat tagasi. Ei ole veel kohanenud nende tolmulõhnaliste paberihunnikutega.
Nüüd tuleb meelde, et lubasin õele kirjutada kiiksudest. Nojah, mis te arvate tõsiselt, et ma kirjutan oma kiiksudest ja riskin sellega, et mu pere ja sõbrad minust lahti ütlevad. Hahaa, muidugi pole ma nii ogar. Aga mõnest väheke sotsiaalselt aktsepteeritavamast värgist võiks ju kirjutada kah:
- mulle ei meeldi teed küsida. Kui ma olen eksinud, siis ma tahangi olla eksinud just täpselt niikaua, kuni ma olen õige tee leidnud. Noh mõnikord teen ma aja kokkuhoiu mõttes siiski erandi...
- eelnev läheb väga hästi kokku sellega, et kui ma olen kusagil võõras kohas, siis ei taha ma, et mind peetakse turistiks. Kuidagi piinlik hakkab, et ma polegi kohalik. Nii Eestis kui ka mujal. Seepärast leiab mu albumitest ka suhteliselt vähe vaatamisväärsuste pilte...
- mulle meeldib rõõmu tunda kummalistest asjadest: näiteks vihmaga pühapäevaselt inimtühjas Pariisi äärelinnas jalutamine, läbi vettida ja ikkagi kõigest sellest rõõmu tunda ja loota, et ilmutab end mõni armas kohvik, mis hoolimata pühapäevast lahti on...
- mõttes naerda kõige totramate asjade üle- näiteks kui buss läheb katki ja sa oled hilinemas ja väljas on veel vihmane, siis ma ei muutu sugugi tigedaks vaid lihtsalt muigan omaette...
- jätta kõige maitsvam pala alati kõige viimaseks
- süüa võileival kõigepealt koorik ära ja siis alles sisu
Rohkem ei oska ma nagu siia lisada. Võibolla kunagi hiljem.