aeg on..

...kummipael. Ma jõudsin täna järeldusele, et aeg on nagu kummipael. Esmaspäev, teisipäev ta venib nagu tatt- see tähendab mina venin voodist tööle ja töölt voodisse ja nii edasi. Sekundid venivad, minutid venivad, tunnid venivad.... päevad kah venivad. Aga rühid aina edasi, et jõuda selle paari õndsa nädalavahetusepäevani. Aga te ju teate, mis juhtub kummipaelaga kui teda on viimase piirini venitatud!?!- ühel hetkel ta pääseb su käest ja laksab sulle terve 5päevase raskusega vastu vahtimist. Enamasti juhtub see kunagi laupäeva öösel ja siis sa veedadki need kaks puhkepäeva löögist uimasena, et esmaspäeval jälle kummipaela venitama hakata. Noh ja kui pikemas plaanis mõtelda, siis aastad venivad- ei saa arugi, et päevad muudkui lähevad, ja kuud lähevad ja nii edasi, kuni ühel heal hetkel laksatab kogu see kupatus sulle jällegi vastu vahtimist ja kohale jõuab, et tegelikult pole sa eriti midagi muud teinud, kui vanemaks saanud. Ei, ärge mõistke mind valesti- mul pole käsil keskeakriis ega muud taolist. Lihtsalt väike selgusehetk.