kuninga kassid

See oli üks ilus pikk nädalavahetus. Magasin oma normi täis, tegime sõber M.iga Seks ja linna maratone, käisime keskööl parmesani-kana salatit, küüslauguleibasid ja pina coladat apelsinimahlaga söömas jne. Kõigele pani punkti eilne päev, kui ma ärkasin kell 9 selle peale, et päike paistis silma- no pole paremat tunnet! Tõmbasin teki üle pea ja põõnasin veel tunnikese. Siis kebisin üles ja jõin avatud aknal ühe kohvi, päike soojendamas nägu. Õhk, muide, oli väga karge. Lõpuks kerkis plaan, minna õe, koera ja sõber E. ga lumelinna vaatama. Nii ka tegime. Lumelinn oli suhteliselt pettumustvalmistav- paar vormitut küngast siin-seal, paar tokerdunud hobust, hunnik kilkavaid lapsi ja iglu, mille uks oli kinni müüritud. Aga päike siras ja lumi sillerdas. Külm oli kah. Siis otsustasime Tallinna kohvikupidajad proovile panna ja suundusime otsima koersõbralikku söögikohta. Meie esimene valik oli Chocolaterie, kus meid tagasihoidliku küsimise peale kohe rõõmsalt sisse lubati- tingimusel, et koer olgu sõbralik. Koer on kahtlemata sõbralik, kuigi üüratult suur ning kohviku miniatuursed kokkukuhjatud lauad tundusid tibatillukesed tema kõrval. Koer pidas end loomulikult väga viisakalt üleval ja magas suurema osa ajast, mil meie sõime trühvleid, kohupiimasaiu ja vahukoorekooke ja jõime kakaod ning hõõgveini. Oli väga hubane. Aegaajalt virgus ka koer ja üritas teha tutvust teiste laudadega, limpsis sõrme otsast vahukoort ja tundis end ilmselt mõnusalt. Inimesi, kes vahepeal sisenesid, tabas loomulikult shokk, kui nad üritasid meie lauast mööduda aga mulle tundus, et see oli meeldiv shokk. Kummaline oli see, et enamus külastajaid olid välismaalased ning kuidas nad selle nurgataguse üles leidsid, jääb küll saladuseks. Üks seltskond olid küll eestikeelsed ja nemad pidasid koera kasukaks, mis oli maha kukkunud... (Üle kõige oli muidugi see väikse poisi märkus oma vanematele: "Oi, vaadake, karu!", siis kui me vanalinnas kõndisime).