Ormsö 2

Noja, eelmine jutt lasi kuhugi internetiavarustesse jalga ja see tegi meele mõruks. Üritan nüüd anda uue nägemuse nädalavahetusest.
Asi algas sellest, et Õde koos madaamiga ja laulukooriga pidid mine Ussisaarele. Nurusin ennast siis kaasa, kuna mulle kohutavalt meeldib seal. Kuna lauluhäält ja viisipidamist pole mulle kaasa antud, siis rentisin ratta. Rattarentimisega oli veel see nali, et alguses väideti trahteris, et neil pole rendirattaid. Minu imestunud ja kurva näo peale nenditi, et on mingid vanad ja niiviisi sain ma 100 krooni eest vanaaegse, punase Tunturi järgmise päeva lõunani oma käsutusse. Ratas oli muidugi kohutavas seisus, imepeenikesed kummid pooltühjad, pisut roostes, tsutike liiga suur minu jaoks, ilma helkurite, käikude ja piduriteta (st. pidurdamiseks tuli vändata tagurpidi). Aga ta sõitis. Ja see oli juba ajavõit, kui ma tõesti kavatsesin saare lääne- ja lõunarannikule ringi peale teha. Esimsel päeval võtsin ette lääneranniku (kuna seal loojus päike) ja külastasin ka telkimisplatsi, kus just mõned nädalad tagasi olin olnud koos M. ga. Rand oli muidugi inimtühi aga kohe kerkis mu silme ette meie tookordne "naaber"- hommikumantlis vanamees (jah, ta tõepoolest käis ringi enamuse ajast hommikumantlis) väikse roostes bussikesega, kus tahaotsa oli konstrueeritud mugav elamine. Sealt sõitsin mööda rannaäärt edasi, kuigi Tunturi keeldus vahest liiga pehmes liivas või lahtises kruusas liikumast. Korra kukkusin seetõttu ka külili ja sain endale võika sügavlilla sinika reiele. Lõpuks jõudsin mööda rannaäärt Kerslininale, kus passisin ja pildistasin natuke linde (neid olid ohtralt, kuldnokaparved, kõiksugu masti kajakad, luiged, rüdid, tüllid ja sekka ka mõni kiivitaja ja kormoran taamal). Siis sõitsin edasi, et leida mõni parem positsioon päikseloojanguks. Rannaäär oli ses mõttes fantastiline, et muus saarest eraldab seda tihe kadaka ja männivõsa, kuhu on lihtsalt sisse raiutud rattasõidukoridor- ei ühtegi autot, inimest. Ah jaa, üks väike muhe kährik lippas üle tee ainult. Pärast päikseloojangut väntasin läbi ristis hammaste (tuli kasutada kruusateed, mis just ei hiilanud siledusega) tagasi ööbimispaika. Hommikul tõusin kell 5, et päiksetõusuks jõuda Rumposse. Päikesetõus oli ilus nagu ikka. Tagasiteel pidi üks kiirustav metssiga mu peaaegu lapikuks sõitma. Tuli teine hirmsa äkilise raginaga läbi kadakaseina ja viuhh üle tee. Olin õnnelik, et ratas nõnda aeglane ja et ma õiges kohas juhtusin olema.