Matsalus

Sel nädalavahetusel sai üks ammune unistus teoks. Olen juba aastaid tahtnud minna Matsalu loodusfilmide festivalile aga kunagi pole õnnestunud. Seekord õnnestus. Ja praegu on vaimustust selle ürituse üle väga raske alla suruda. Istuda kolm päeva kinosaalis ja vaadata loodusfilme. Kohata vanu häid sõpru. Magada lasteaias 30.- öö. Süüa toitu, mis sobivad just sellesse olukorda (Michi nuudlid, kotletileib, tomatimahl, lahustuv kohv jne).
Võidufilmiks tuli Bo Landin´i film "Looduse tants" (Nature´s dance) ja minu meelest täiesti õigusega. Nägin seda filmi esimest korda alles lõputseremoonial ja sattusin tohutusse vaimustusse, et nii lahe film üldse tehtud on. Muude lemmikute hulka kuulusid Anne Magnusseni "Metsikud lambad, rebane ja armastus" ja Cristian Baumeister´i "Iguacu megajoad". Tegelikult on väga raske lemmikuid välja tuua, sest umbes 90% filmidest lihtsalt meeldisidki. Kõige igavamaks (minu meelest, kuna ei pakkunud mulle erilist emotsiooni) oli mingi Belgia film "Kassi osa", millel polnudki mingit pistmist kassidega ega kaslastega vaid tegemist oli looga suhkruroo lõikamisest ja sellega tegelevatest töölistest, kelle bossi kutsuti Kassiks. Ja no päris masendav oli vaadata 15 minutit järjest suhkruroo tampimist mingite suurte nugadega. Siis me loobusime, sest film oli ligi tund aega pikk ja 15 minutit oli piisav.
Tagasisõit läbi puna-kollaste puude ja päikeseloojanguvalguses Läänemaa maastiku oli kurblik-magus. Kuidagi ei oleks tahtnud linna tagasi. Ja täna hommikul tundus tipptunni Gonsiori tänav eriti räigelt heitgaasihõngune.
Igatahes sai järgmiseks aastaks kokku lepitud võtta festivali ajaks nädalane puhkus ja siis võite mind taas Lihulas kohata.