mõnikord

sain täna hommikul juba läbi une aru, et mul on paha tuju. Ma ei tea, miks. Esiteks ärritas mind see, et jahe oli ja ma ei viitsinud teist tekki peale võtta, kuna tund õnnist uneaega oli veel jäänud. Siis vihastasin ma selle peale, et väljas oli pime ja sadas vihma... Ja siis pidi ju sealt paganama teki alt välja ronima...Brrr. Loomulikult ei olnud mul midagi selga panna- lõpuks ma midagi siiski kaevasin kapist välja ja teadsin juba ette, et terve päeva ma tunnen end halvasti selle näruse valiku pärast.
Peeglisse vaadates selgus, et olen juuksed ära maganud nii, et kuskil kuklas hoidis üks salk püsti, kusjuures ülejäänud juuksed olid kuidagi lamandunud. Siis ma pusisin nende kallal kõva 15 minutit ja tulemusega ei jäänud sugugi rahule, a lihtsalt aega polnd rohkem. Hommikusöögiaeg läks liiga kiiresti ja mulle meeldib, kui saan rahulikult oma kohvi rüübata ning juustuvõileiba mugida. Väljas ärritas mind kohe vihm ja niiskus ja inimesi oli trollis liiga palju- õnneks sain kohe istuma ning vajusin poolunne. Järgmise bussi peale kõndides ärritasid mind inimesed, kes mu tee pealt kõrvale ei mõistnud astuda ja koperdasid jalus. Buss oli loomulikult täis ja ummikute tõttu sai ühte bussipeatusevahet sõidetud 10 minutit. Siis panin ma tähele, et unustasin kõrvarõngad kõrva panna.
Ja siin ma siis nüüd olen ja virisen. Mõnikord ju võib...
A üldiselt on mu tuju juba natuke paremaks läind, kuna vahepeal oli meil koosolek ja ühe sünnipäeva tähistamine imemaitsva põldmarjakoogi ja shampusega. Õnneks on mõnikord vähe vaja.