10 kilomeetrit

ja kästi mul midagi kirjutada, et kuidas läks laupäevane jooksmine. Osalesime töökaaslastega 10 km distantsil. Põhiline stiimul oli muidugi see, et kõik finisheerijad said kahed tasuta edasi-tagasi Soome laevapiletid. Pealegi mu toakaaslane kiitis mulle, kui lahe eelmine aasta oli ja kuna ka tema just sportlikkusega ei hiilga, siis arvasin ma, et ehk elan üle. Ja kuna mul polnud õrna aimugi palju ma joosta jõuan, siis ühel õhtul tegin proovi. Täpselt üks trollipeatusevahe, ehk 560 meetrit, ennem kui mul vere maitse suhu jõudis ja pistma hakkas. Mitte just julgustav. Kujutasin juba ette, kuidas ma seal viimaste seas komberdan, näost punane.
Märkamatult jõudiski see päev kätte. Ma olin muidugi ka nii ülbe, et pidutsesin natike reede õhtul sõpradega ja jõudsin voodisse kell 4. Ärkamine oli valus aga polnud midagi parata. Tuli jooksma minna, või noh, nagu mu ema telefonis mind manitses, kui ta sellest hullumeelsest plaanist kuulis- "vaata, et sa siis ei jookse".
Rahvast oli palju. Üle 8000. Seistes stardijärjekorras kujutasin ma juba ette, kuidas see minu seljatagune mõnituhat minust lihtsalt üle jookseb.
Olime neljakesi ja tõotasime pühalikult, et hoiame kokku ja igaüks lubas, et tema on see kõige viletsam. No ma juba aimasin, et tegelikult olen see mina.
Väike soojendusvõimlemine ja stardieelne ärevus. Ja läks. Väga viisakalt hakkas see meeletu mass üle stardijoone voolama kuni oli piisavalt ruumi, et joosta.
Müt-müt-müt-müt...
Eneselegi üllatuseks suutsin ma esimese hooga joosta järjest ilma peatumata 1,5 km. Isiklik rekord. Ja ei hakanud pistma ega valutama kuskilt. Ilmselt oleks tsipake veel jõudnud aga kellegil meist juba pistis, nii et kõndisime esimese joogipunktini. Siis jooksim jälle natuke. Ja tegime kiirkõndi. Ja jalutasime. Ja jooksime. Rahvamass ei tahtnud kuidagi sellele rajale hajuda vaid oli ühtlaselt tihe. Kohalikud elanikud olid oma aedade taha kogunenud, et ullikestele kaasa elada. Mõni oli improviseerinud korvtoolidest ja lauakesest joogipunkti. Viiendal kilomeetril mängis keegi kivi otsas lõõtspilli. Väga meeleolukas. Müt-müt-müt-müt....
Jooksmine. Kõndimine.Jooksmine.Kõndimine. Jooksimine.
Ja oligi juba 9 km läbitud. Nii kiiresti? küsisin endalt. Viimased 500 meetrit. Nüüd oleks vist aeg väikseks spurdiks aga jalad ei kuula enam sõna. Seetõttu saavutasidki teised minu ees 20 sekundilise edumaa. Kuigi lõpuaeg oli kõigil auväärne 1.20. Minusugune spordipõlgur võib vist rahule jääda.
Ja tõele au andes- päris mõnus oli. Ei pistnud-valutanud kusagilt kogu selle; ilm ja seltskond olid lahedad. Nii et ilmselt võite järgmine aasta isiklikku rekordit üritamas näha.
Esmaspäeval olime nagu mingi raske puusahaigusega osakond ja kui me kuhugi koos läksime ei suutnud me ise ka naeru tagasi hoida. Tänaseks oleme puujalgsusest enam-vähem üle saanud.