Nii-jah, jõuluaeg on ammu unustatud ja ma olen laisk olnud. Kuidagi ei ole silma jäänud midagi tobe-naljakat, millega teistele rõõmu või meelehärmi valmistada.
Suurimaks muutuseks on ilmselt see, et töökoht kolis teiselepoole linna- kodu-töö-kodu marsruut on nüüd mõnusalt lühike (10 minutit kummaski suunas varasema 1-1,5 tunni asemel). Asume kaheksandal korrusel, akna taga on loomaaed ja elevandid on meie igapäevane jututeema: kas nad on juba väljas või läksid sisse, kas nad söövad või lõhuvad niisama jne). Kitsi on ka mitut sorti nähtaval. Laudadel on meil ühiskasutuses olevad binoklid. Lisaks on meil kohe akna all kõrgepingeliin. Eile puhkas seal jalgu (tiibu) parv kuldnokki, keda oli ka lust vaadata. Muidu on see enamasti vareste-harakate-hakkide peatuspaik. Harakaid on on meeletult meil siin- vähemalt 6 olen korraga näinud.

Binokliga võib muidugi huvi korral vaadata ka kõrvalasuvas ujulas ujujaid. Noh, neid näeb tegelt ka ilma binoklita päris hästi.
Katusel on meil terass. Siiani pole see kasutust leidnud, kuna tuuline ja külm on veel. Aga suveks on meil juba suuremad plaanid....

Kus mu valged jõulud on?

Nii, nüüd on siis ametlikult see aeg käes, kus nina kirtsutades saab jälle vinguda teemal, et pole lund, pole külma. Tõepoolest! Kas ainult mulle tundub, et vanasti oli jõulude ajal ikka paks lumi maas ja külma vähemalt´-5?! Ja ma mäletan neid õekese sünnipäevasid Meenikunno majakeses (22. detsembri paiku, päev siia-sinna), kus lumi oli põlvini ja sadas muudkui juurde! Ja kuidas siis sai öösel rabas sumbatud ja ära eksitud (laudtee ei paistnud lume seest välja). Paaril aastal oli ka külma ikka -15-20. Ja lapsepõlvest meenub mulle üks nääriöö, kui me terve perega linnast öösel koju jalutasime, kodulähedane metsavahetee oli lahti ajamata, lumi aga nii sügav, et õekesest, kes mängis lumesahka (st ajas meile rada sisse), ei paistnud muu, kui tutimüts. Ei tea, kas ta ise ka seda mäletab, ta pidi siis olema umbes 5 aastane. Ja praegu ei kujuta sellist lumekogust ettegi. Ei tea, kas peaks kuhugi põhja poole kolima või, sest mul ikka peavad talved olema pakaselised ja lumerohked. Või hakkabki meil nüüd olema nii nagu Inglismaal, et kui jõulude ajal kasvõi mõni lumehelves langeb, siis ongi valged jõulud?!

Argipäeva rõõmud

Täna hommikul kell 8, kui troll jõudis Kaubamaja peatusesse, tõusis halli ja morni töörahva hulgas istmelt püsti vanem (no nii üle kuuekümne) üpris julgelt värvitud proua, valge karusnahk üle õla, ja koketselt muiates pomises endamisi aga siiski kuuldavalt "kes läheb kirikusse, kes kohvikusse...". Mugistas natuke naerda ja läinud ta oligi.

Lumehelbesed mu akna taga...

Tänane hommik on üks nendest, kus ma mõtlen, et miks ma ometi ei ole kusagil metsas? Äratundmine saabus, kui õeke helistas ja soovitas tungivalt välja vaadata. No mis seal muud ikka olla saigi kui ohtralt lund. Ka veel praegu sajab. Ja siis istu siin kapsasupihaisuses (ventilatsiooni trikid) umbses kontoris. Ole rahul sellega, mis sul on, eksole.

*Pildikesi eilsest*
Kas pole tore minna lõunale ja avastada, et menüüs on päevapraeks "Maisihelbestega kanarind".
Veel toredam on koju jõudes avastada voodi kõrvalt glasuuritud hiiglaslik piparkook.
*
Ja midagi armsat lapsukestele jõuludeks.

Tänane päev üllatas hommikul mõnusa lumesajuga. Pilt ei olnud küll enam nii kena, kui Maardu poole sõites lugesin tee ääres kokku 6 kraavis-lömmis autot. Tagasiteel veel 4.

2 mõtet

Täna pasundavad lehed varahommikust saati, et Talleggis ähvardab 200 000 kana gaasikambrisse saatmine ja kui õudne see ikka on, et need vaesed kanad TAPETAKSE nüüd ära ja nii aga edasi. Emotsioonid on üleval, sest sellist massimõrva pole Eestis ammu nähtud-kuuldud. Ja ma tahaks tõsta vaikselt käe ja öelda "Khem, khem, ja mitu kana teie meelest tapetakse iga päev, et need meie söögilauale jõuaksid?!". Ja mitte keegi ei võta sõna nende brutaalse mõrvamise vastu. (PS! ma söön kana küll ja suurima hea meelega)
***
Ja kuhu, kuram, see teine mõte kadus, seda ma enam ei tea.

Bingo!

Lugu siis selline, et järgmise aastal on tulemas selline reis Namiibiasse ja kas ma mitte väga ei tahaks sinna minna. Ühesõnaga võtsin vastu otsuse, et panga röövimiseks puudub mul vajalik oskusteave ja seega on ainus lahendus lotomäng- kavatsen osta siis igal nädalal mõne lotopileti ja kui peaks vastav summa laekuma, siis ma luban teile, et ma teen selle asja ära.
Seoses sellega tekkis mul arutelu M. ga, kes oli hinnast nii sokeeritud, et väitis, et isegi kui ta peaks olema maailmatu rikas, tema küll sellise asja eest sellist raha ei oleks nõus maksma.
Tagasi lotomängu juurde. Ma mäletasin, et kunagi oli mul mingi välismaine naisteajakiri, kus oli sees artikkel lotomängus ja kus olid ära toodud võidupiletitel statistiliselt kõige sagedamini esinevad numbrid ja ma olen selle ajakirja kuhugi nii osavalt ära pannud ja just nüüd, kui võiks katsetada :)
***
Täna seisab ees aga Rein Marani uue filmi "Põdra kuningriik" esilinastus, kuhu sahker-mahkeriga õnnestus kutsed hankida. Kui see tööpäev vaid ruttu läbi saaks!