2 mõtet

Täna pasundavad lehed varahommikust saati, et Talleggis ähvardab 200 000 kana gaasikambrisse saatmine ja kui õudne see ikka on, et need vaesed kanad TAPETAKSE nüüd ära ja nii aga edasi. Emotsioonid on üleval, sest sellist massimõrva pole Eestis ammu nähtud-kuuldud. Ja ma tahaks tõsta vaikselt käe ja öelda "Khem, khem, ja mitu kana teie meelest tapetakse iga päev, et need meie söögilauale jõuaksid?!". Ja mitte keegi ei võta sõna nende brutaalse mõrvamise vastu. (PS! ma söön kana küll ja suurima hea meelega)
***
Ja kuhu, kuram, see teine mõte kadus, seda ma enam ei tea.

Bingo!

Lugu siis selline, et järgmise aastal on tulemas selline reis Namiibiasse ja kas ma mitte väga ei tahaks sinna minna. Ühesõnaga võtsin vastu otsuse, et panga röövimiseks puudub mul vajalik oskusteave ja seega on ainus lahendus lotomäng- kavatsen osta siis igal nädalal mõne lotopileti ja kui peaks vastav summa laekuma, siis ma luban teile, et ma teen selle asja ära.
Seoses sellega tekkis mul arutelu M. ga, kes oli hinnast nii sokeeritud, et väitis, et isegi kui ta peaks olema maailmatu rikas, tema küll sellise asja eest sellist raha ei oleks nõus maksma.
Tagasi lotomängu juurde. Ma mäletasin, et kunagi oli mul mingi välismaine naisteajakiri, kus oli sees artikkel lotomängus ja kus olid ära toodud võidupiletitel statistiliselt kõige sagedamini esinevad numbrid ja ma olen selle ajakirja kuhugi nii osavalt ära pannud ja just nüüd, kui võiks katsetada :)
***
Täna seisab ees aga Rein Marani uue filmi "Põdra kuningriik" esilinastus, kuhu sahker-mahkeriga õnnestus kutsed hankida. Kui see tööpäev vaid ruttu läbi saaks!

kultuurišokk

nii-nii, tagasi siin arvuti taga ja töölainele kohanemisega ametis. Pole ju üle nädala linnas olnud.
-Kõigepealt oli vahva nädalavahetus lõunas (O. sünnipäev, tants ja trall ja vanad sõbrad-tuttavad);
- siis läände kooli (esimesed hinded: samblikud ja samblad kontrolltöö 4+ /saatuslikuks sai hall karesamblik, kes mul meeles oli kare hallsamblikuga ja mõni pisiviga veel/ ja majanduse aluste 5 /mind päästis küsimus "millal ei ole konkurentsi?", mille õige vastus oli "siis kui ressursse on piisavalt", millegipärast vastas sellele ainult kaks inimest õigesti ja seetõttu saime selle eest boonuspunktid-see mind päästiski; üldse sain jälle targemaks nii mõneski osas- tore oli kah, välja arvatud venekeelsed ehitajad, kellega me hostelit jagasime ja kes koguaeg köögis passisid ja vaaritasid mingeid imepraade, meie närisime samal ajal kuivikleibu ja jõime teed);
- siis väike riidevahetus ja pesu ja itta põdra- ja koprajahile. Küpsetasime puupliidil kala, mis toodud otse Põhja-Jäämerest ja nautisime looduslähedast eluviisi. Ja kui pakuti välja, et see võiks kultuurisokki pakkuda, siis tegelikult olid asjalood hoopis vastupidi. Hoopis praegu on kuidagi omast elemendist väljas tunne. Aga eks inimene harjub ju kõigega.

oktoobrine mustikas

mida veel?!

Tegelikult mul midagi asjalikku kirjutada ei olegi. Tahtsin lihtsalt avaldada oma sügavat nördimust selle üle, et ma olen nii hajameelne. Jälle ma unustasin veenäidu posti panna, krt. ja see pole esimene kord.
Lisaks olen ma pudurnäpp. See, kuidas minu juuresolekul klaasid, taldrikud, kahvlid lendama hakkavad (ikka kui neis mingi palake sees-küljes on), on juba klassika.
No kuidas saab nii. Tegelikult ma väga ei kurvastagi. Isegi naljakas on kohati.
A no see veenäita praegu ajas küll kopsu üle maksa!