hoi seda va laiskuseussi

nojah, igavene tühja töö tegemine käib nii, et higimull otsa ees ja pea aurab juba. Ja mis siis sellest? Ehk võib kah kunagi kirjutada, nii nagu üks inimene oma elulookirjeldusse, aastal 2006 tegelesin oma jälje jätmisega raamatute maailma... Ühesõnaga eesmärk on mingid trükised valmis saada kunagi, kuigi minu nime ärge kusagilt küll otsige, kuna olen anonüümne niiditõmbaja. Sõna "projekt" tekitab aga igavesti külma higi ihule ja paneb vastassuunas jooksma. Ei iialgi enam! Kui siis...
***
Ja väljas sajab lund muide. Ma nüüd kindel ei ole, aga see vist tuleb paplitest. Armas igatahes.
***
Rootsimaa II.
Jäin eelmine kord reisimuljetega pooleli. Ühesõnaga, lõpuks sai lennukisse istuda ja esimene asi, mida ma tähele panin, kui lennujaama kaitsvast rüpest bussipeatuse poole kõmpisin, et kohutavalt palav on. Eestis oli sel päeval väga karge ilm, siin aga siras päike ja higi voolas ojadena- piltlikult. Kesklinna jõudes pani mind imestama kui suured sireliõiekobarad Stockholmis on- Eestis on nad sellised nirud, pisikeste kärbatanud õitega. Siin aga hiigelsuured, lopsakad ja lõhnavad. Terve linn pungitas sellest lõhnast. Ööbimispaigaks oli valitud laev Slusseni alguses (ehk siis kohe vanalinna külje all)- http://www.theredboat.com/Engelska/index.htm. Üks soodsamaid võimalusi, kui ei taha just 30 inimesega ühes toas magada. Armas, korralik, vaatega ja igati kõiki vajadusi täitev. Ainus millest ma puudust tundsin, oli peegel kajutis (oh seda edevust) ja dušs/wc oleks võinud ka toas olla- aga sai ka ilma hakkama nagu näha. Kuna enamuse ajast veetsin ma nagunii kusagil linnas kolades, siis ei lasknud ma ennast ka häirida toa väiksusest.
Hommikul haarasin kohalikust McDonaldsist kohvi, võileib oli mul endal kaasas ja suundusin esimesse parki einestama. Mõnus oli nende samade lopsakate sirelite all päikeselaigus peesitada. Seejärel jalutasin Djurgardeni poole. Ilm oli jälle palav nagu praeahi. Ja siis Skansen, mis meeldivalt üllatas- sellest 2 tunnist, mis ma seal veetsin, jäi ilmselgelt väheks. Noh ja loomulikult tuli ka paar tundi poodides kolada (H&M, ´y´know). Õhtusööki sai söödud ühel kesklinna kaidest loojuva päikese valguses. Üks asi hämmastas mind veel- kui palju stokholmlased käivad piknikku pidamas- juba varahommikust hilisõhtuni olid kõik pargid ja kaipealsed täis peresid, lihtsalt sõprade gruppe, kes nosisid kaasavõetud einet või lesisid lihtsalt niisama ja jutustasid. Eestis on pargid reserveeritud põhiliselt ikka kas asotsiaalidele või dressides vene noormeestele. On veel arenguruumi.
Ja oligi käes pühapäev, viimane hommikueine pargis, kiired poekäigud ja minekut! Tagasi jõudes selgus, et ka Eestisse on soe ja päike jõudnud- no väga tore aga töölkäimissoovile väga pärssivalt mõjuv.

rootsimaalt I

Niisiis see kurikuulus Rootsi reis. Nendest ebameeldivatest asjaoludest ei hakka ma pikemalt rääkima aga kokkuvõttes juhtus nii, et sõitsin üksinda. Lennujaamas selgus, et lennuk oli endal mingi anduri maha sõitnud ja väljalend viibib 2,5 tundi. Anti tasuta söögi tsekid ja puha- 125. - krooni eest ikka annab pugida! 2,5 tundi venis aga märkamatult 6 tunniseks passimiseks lennujaamas- infot anti jupihaaval ja keegi ei teadnud, mis toimub. Inimesed olid tigedad nagu herilased- kellel oli teine lend edasi, kellel mingi üritus jne. Minul õnneks mingeid siduvaid kohustusi polnud (välja arvatud see, et enne 01:00 hostelisse jõuda, sest pärast seda pandi check-in kinni ja oleks lageda taeva alla jäänud). Ühesõnaga kui tuim mittemillegitegemine välja arvata, oli üpris rahulik olla ja teiste närvivapustusi järgida. Üldiselt olid sõnakamad välismaalased, eestlased istusid suuremas osas tuima näoga (nagu mina). Paar eestlast siiski moodustasid püsiva järjekorra check-in´i leti ette, et siis iga 15 minuti järel küsida, mis seis on. Mina istusin kohe sealsamas aknalaual ja nägin kõike seda pealt. Vaesed check-in´i töötajad- nad said ikka vastu päid ja jalgu - nõuti lennujaama direktorit ja juhatust ja ähvardati ajakirjanduse jmt... Üks eriti ere kuju oli mingi tohutu suure ninaga vanem prantslane (Lauri Leesi nägu), kes reisis mingi 18-aastase vene tibiga- prantslase inglise keel oli suhteliselt piiratud ja tugeva aktsendiga ning rääkis ta põhiliselt kõrgendatud häälega ja samal ajal elavalt kätega vehkides. Vaheapeal sattus ta omaenda häälest sellisesse ekstaasi, pidades maha pikki monolooge teemal kuidas ta kuhu ja kellele kaebab- rahvast taganes temast ohutusse kaugusesse, et mitte tuuleveskina vehklevate käte ning süljepritsmetega pihta saada. See aga lisas mehele veel hoogu ja juba ta rääkis kogu rahva nimel pöördudes aega-ajalt just nagu kinnituse saamiseks rahva poole ning seletades ka neile kogu lennurahva saamatust maailma mastaabis. Tibi üritas teda aeg ajalt mudida ja musitada ning maha rahustada- kordagi sõna ütlemata ja eks vist kõigil oli hirm, et a) mees läheb kellegile kallale või B) mees saab südamerabanduse. Suur oli hiljem minu rõõm, kui sama mees sõitis tibiga kah pühapäevase lennuga eestisse tagasi ja sai jälle natuke autoriteeti mängida, kui lend sedakorda pool tundi hilines.
Aga tagasi algusesse- lõpuks toodi katkine lennukijupp soomest ja mees, kes selle külge pani- Rootsist ning reis võiski alata.

oh happy day!

homme on reede...