mere veeres

Eile oli siis meeleolukas mereäärne jalutuskäik. Teekond randa on parasjagu pikk ja viib Merimetsa selveri tagant läbi Stroomi metsa (või on see Merimetsa mets). Nagu ikka oli see metsasalu täis igasugu kahtlaseid tegelasi, kes mõnusalt pikniku pidasid /ehk siis olid end oimetuks joonud/. Eriti südantsoojendav oli kuulda kahe noormehe valjuhäälset arutelu teemal, kumb on ilusam- Tüdruk või Koer. Ühe meelest olid mõlemad...Edasist vestlust me õnneks ei kuulnud, kuna eemaldusime reipal sammul mere suunas. Kohe rannas võttis meid vastu Musja. Musja on nimelt väike rangisjalgne pruunikirju nähvits, kes jalutas oma vanamutti rannal ja üritas teda ümbritsevate ohtude eest igati kaitsta. Elukas on kahtlemata kõrgema taseme Oht, keda peab korrale kutsuma ja sõimama. Seda Musja ka tegi. Ühest kõrvast ta tõenäoliselt kuulis ka vanamuti hirmunud hõikeid, mis tõestas veelkord kui üllas asi tal käsil on (vanamutt hüüdis kogu selle aja meeleheitlikult/vihaselt Musja, Muuuusja, idi sjuda, odevaat budu /riidessepanemine tähendab siin kontekstis siis rihma kaelapanemist/Muusja, sjuda, sssuka takaja!!!). Alles kui Õde Elukaga stoiliselt ümber pööras ja Musja poole sammuma hakkas, hindas Musja jõuvahekorra ümber ja tõttas vanamuti juurde.
Selleks ajaks olime jõudnud juba veepiirile ja Elukas sukeldus mõnuga lainetesse ja solberdas seal ringi.

Punane ruut

Suvised ilmad on tekitanud minus ühe kummalise muutuse. Mina, kes ma oma seinakalendri punast ruudukest ei liiguta tihedamalt kui korra kuus, võtsin kätte ja värvisin Suure Puhkuse päevad roheliseks ja nüüd liigutan ruudukest iga hommik suurima mõnuga. Ise ka imestan, et mul see meeles püsib. Tavaliselt ei pööra ma sellistele pisiasjadele nagu kuupäev, suuremat tähelepanu ja saan teistelt töökaaslastelt pidevalt noomida, et mul on 10. aprilli asemel kalendris hoopis 10. märts näiteks. Mu toakaaslane on õnneks samat sorti ja geniaalsusepuhangu tulemusena eemaldas punase ruudu üldse oma seinakalendrist. Aga samas pole tal vaja ka iga hommikust boosti -näha, kuidas puhkus vaikselt lähemale hiilib (sest ta puhkab juba). Boostimise vajadus tekkis mul eelkõige sellest, et väljas nii pagana mõnusad ilmad on. Peale tööd, kui astud välja ja tunned, kuidas asfalt õhkab kesksuvist palavust, läheb see puhkuseigatsus veelgi suuremaks.
Ja on vaimustav, kui leidub veel keegi, kes seda suvepalavust hindab ja nii me leppisimegi kokku, et täna lõunatame väljas Politseipargis. Oleks lausa patt einestada sellise ilmaga meie umbses keldrisööklas. Ja praegu ma juurdlengi, mida lõunaks osta, et meeleolu veel täiuslikumaks muuta.
Ja õhtul lähme Õekse ja Elukaga mere äärde.