viimase aja juhtumisi

1. Viimasel ajal hakkavad selles bussis, millega ma olen otsustanud sõita, lapsed oksendama. Bussisõiduga on vist ühelpool mõneks ajaks.
2. Naljakas, kuidas mõnikord vaatad kõrget halli sügistaevast ja mõtled, et see on täpselt sedamoodi pilv, et hakkab lund sadama. Ja hetk hiljem avastad, et tõepoolest- sajabki pakse, uhkeid lumehelbeid nii tihedalt, et kõik mattub valgesse.
3. Soovitan soojalt Maltale kuuluvat Gozo saart kõigile, kellele meeldivad eresinised lahesopid kõrgete kaljuseinte vahel, kaktused, palmid ja agaavid. Ostke kindlasti kohalikku karastusjooki- Kinnie (nagu kokakoola, ainult mõrkja maitsega). Suveniirideks viige kaasa malta pitsiga lehvikuid, päevavarje, gozo klaasi, ja õhkõrnu hõbeehteid. Ja loomulikult kaela riputatavaid haihambaid (sellega toetate kohalikke kalamehi). Kohapeal külastage eelajaloolisi templeid, asuurakent, tsitatelle ja kalurikülasid. Ah jaa- kustumatu mälestuse jättis ka üks katoliiklik kirik, mis püstitatud jumalaemale ja kus pidid soovid täituma. Ja kui tõepoolest soov täitub, siis pead saatma mingi eseme seoses selle sooviga sinna kirikusse. Oli liigutav jalutada selles ruumis, mille seinad olid kaetud beebiriietega, kirjade ja fotodega, karkude ja mahavõetud kipsidega, pulmakleitide ja hingamistorudega (vanimad esemed pärinevad 18midagi aastatest). Lugeda neid väheseid inglisekeelseid kirju. Ja üleüldse, kui olete varustatud pleediga, mida õlgadele võtta ja ei kanna väga lühikesi riideid, siis üritage sisse jalutada mõnele jumalateenistusele ühest neist arvukatest katoliiklikest kirikutest- päris külmavärinaid tekitav.

trifiidide päev

Tegelikult ma ei tea, millest kirjutada. Ma ei taha mingeid igavaid jutukesi treida... Tõesti. Tegelikult olen ma solvunud enda kärbsesööja-taime peale. Noh selline huulheina moodi elukas, ainult et suurem. Ühesõnaga tahtsin välismaisele sõbrale näidata, kuidas ta oma lõuad sulgeb, aga see kurask ei võtnud vedu (taim)- torkisin teda nii mis jaksasin aga taim ei liighatanud kah mitte. Ei tea, mis tal viga siis on...

mis koer see on?

Foori taga seisvas bussis istusid vene keelt kõnelevad ema ja poeg. Poeg istus akna all ja niheles pidevalt. Noh, selline umbes 4-5 aastane poiss oli. Järsku küsib poiss ema käest: "Mis koer see veel on", ise aknast välja vaadates. Ema kiikab samuti aknast välja ja küsib "Mis koerast sa räägid". "No see koer, näed?!" vastab poiss sõrmega aknale koputades. Ema vaatab pingsalt välja ja saab nüüd lausa pahaseks "Mis koerast sa räägid, siin ei ole ju ühtegi koera!!!" Tõepoolest, väljas ei hakka silma ühtegi koera ega koeralaadset asjandust. Poiss on segaduses "No on ju, kas sa siis ei näe? Mis koer see on?" Ema on juba vihane "Kus??? Millest sa ometi räägid?". "No see koer siin" kostab poiss ja koputab uuesti sõrmega aknale ja lõpuks langeb ema (ja minu) pilk aknale olevale kleepsule, mis lubab bussi vaid suukorvistatud koeri.