jõuluootus

Loomulikult tahaksin ma esimese asjana hakata virisema, et kus on lumi... Aga ei. Tegelikult avastasime me õega eile, et on kolmas advent ja meil ei ole mingit jõulumeeleolu kodus. Hilisest õhtutunnist hoolimata koukis õde kusagilt välja kilekotitäie jõulukraami ja hakkasime siis elamist kaunistama. Kõigepealt temaatilised küünlad ja küünlaalused ja siis need väikesed tulukesed, mida me riputasime toolide, diivanite, külmkappide ja aknalaudade peal turnides akendele. Ja lõpptulemus sai väheke ehk kaootiline aga samas üpris jõulune. Ja jõulupärg, mida me välisukse külge ei riputanud vaid panime köögilauale ja sinna sisse küünla (millegipärast tekkis mul praegu seos angela aaki ja ujumisrõnga ning püramiidiga seal keskel)... Ja tööle võtsin piparkoogid kaasa...

near death experience

Kas te olete kunagi tundnud surmahirmu lennukiga lennates? Noh, ma ka ei olnud siiani, st kuni eile õhtuni. Eile nimelt saabusin ma Saaremaalt- lennukiga. Alguses ei osatud tegelikult öelda, kas lennuk üldse väljub või mitte. Salamisi lootsin ma juba siis, et ehk siiski lähme praamiga. Aga nagu arvata võite, lennuk väljus, hoolimata tugevast tuulest, mis raputas mikrobussi suurust (15 kohta) masinat juba lennuväljal, veel enne, kui see lendu üldse tõusis. Mäletan veel seda tähendusrikast pilku, mida me vahetasime naabriga, kui keerasime rajale. Õhkutõus läks ebakindlalt laperdades, kuid kindlalt tõusvas joones ja agoonia kestis vast 5 minutit. Siis olime pilvede kohal ja liikumine oli suhteliselt sujuv. Pakuti kommi ja soolapähkleid, mida ma sõin ainult selleks, et mõtted mujale viia. Ja siis algas laskumine, sisenesime pilvedesse ja saime tunda, mida tähendab olla mängukann tuule käes, mis pildus lennukit üles, keeras peaaegu külili, lasi kukkuda järsult alla, raputas järsult ja tegi kõikvõimalikke muid imetrikke. Pean tunnistama, et pole kunagi lennukis niimoodi kartnud. Hoidsin vaid kramplikult eesmisest istmest kinni, endal peopesad higised ja kõht õõnes. Eespool istuv töökaaslane nentis mornilt, et kui me nüüd alla kukume, küll meid siis jõulupeol mälestatakse, kui parimaid töötajaid. Üritasime kogu situatsiooni üle nalja visata aga parimal juhul suutsime kas hüsteeriliselt naerda või mornilt muiata. Küsisime stjuardessi käest, kas Saaremaa maandumine läks samamoodi ja kas tema ka kardab. Loomulikult ta ei kartnud aga ega ta muud poleks meile ju saanud öelda. Küsimusel, kas kunagi on hullem ka olnud, vastas ta peale mõttepausi "ei tea", mis just kindlustunnet ei lisanud. Asjale koomilisust või traagilisust lisas see, et piloodid keerasid salongis muusika kõvemaks ja kogu asi tundus nagu mingi filmistseen. Minu kõrvalistuja nentis hiljem, et kui lõpuks Tallinna tuled paistma hakkasid, läks temal olukord hullemaks, kui pilvedes. Kuna ta istus akna all, siis nägi ta, mis nurga all me vahepeal maa suhtes paiknesime. Samamoodi laperdades hakkas lennuk lõpuks laskuma ja imekombel jõudisime maapinnale. Vingerdades lennurajal sai ta ka lõpuks pidama ja kõik hingasime kergendatult ning esmakordselt elus tundsin ma, et tahaks pilootidele plaksutada.
Seda, kuidas ma koju jõudsin, mäletan küll läbi udu. Lennujaamast välja astudes oli mul igatahes süda paha ja tundsin, kuidas need soolapähklid mingit rõõmsat tantsu mu kõhus tantsivad. Isegi praegu veel on natuke kahtlane tunne ja paljalt lendamise peale mõteldes hakkab pea ringi käima.
Hüvasti jättes lubasime töökaaslastega, et lennukiga Saaremaale me kunagi enam ei lenda, kui siis ainult suvel täiesti tuulevaikse ilmaga.

Võib kotka tiibu vahel riivata küll maa, kuid kanad pilvedesse iialgi ei saa!

reede oli hullumaja puhveti päev. Töökoormus oli laes ja õhk särises. Ei tea miks, aga kõik olid kuidagi närvilised ja turtsakad... Kui lõpuks lubati koju minna, siis otsustasin kaubamaja toidumaailmast läbi astuda, et osta pisut produkte, et valmistada üks maitsev, energiast pakatav ja stressivaba õhtusöök. Noja muidugi läksin ma tülli kahe vanema prouaga, et mitte öelda vanamutiga. Pean tunnistama, et ma olin nende viha täiesti ära teeninud, sest suvatsesin seista oma 10 asjaga 5 asja kassasse, puhtalt selle pärast, et seal oli lühem järjekord ja see oli esimene kassa, mis mulle ette jäi. No ma olen küll aupaklik vanade inimeste vastu ja hindan nende elukogemust, kuid ausalt öeldes sel hetkel läks mul kops üle maksa ja kasutasin avanenud võimalust nendega natuke kähmelda. Pärast käed muidugi värisesid aga muidu oli enesetunne ergas ja teotahteline. Vähemalt ei andnud ma alla ja sain elusalt kassast läbi. Muttidel aga oli samuti päeva eesmärk täidetud- said jälle üht noort inimest kasvatada, mis siis et füüsiline jõud neil minust üle ei käinud.
Ma muidugi oleksin pidanud võtma õppust ja õhtul koju jääma. Selle asemel aga otsustasin peale õhtusööki (salat rukola, tomati, avokaado ja krevettidega ning röstsai valgehallitusjuustuga) minna Bondi vaatama. Film ise oli üpris lahe. Ma ise ka imestasin, et niivõrd rahule jäin. Aga siis sisenesid kinno kaks venelast, kes istusid meist kolm rida eespool ja haisesid rämedalt õlle ja jumal teab mille järgi. Üsna pea otsustasid nad aga kolida minu kõrvale (üks tühi koht jäi õnneks vahele) ja haisesid seda intentsiivsemalt. Samal ajal kosutasid nad end värske õllega veelgi. Keset filmi jäi üks tüüp magama ja norskas üle terve saali. Teine istus samal ajal kurvalt ja sülitas mingil põhjusel oma õlletopsi. Peagi selgus ka põhjus- ilmselt treenis ta oma sihtimisvõimet, sest hetk hiljem ta lihtsalt oksendas oma õlletopsi. Ja seejärel maha. Siis ajas ta oma sõbra üles ja koos komberdasid nad vaevaliselt kinosaalist välja.