Kǿbenhavn II

Neljapäev oli asjalik päev. Tutvusin teiste osalejatega ja selgus, et olen noorim. Vanuse poolest järgmine oli 41 aastane, teised veel vanemad. Kuulasime üksteise ettekandeid ja arutlesime teemal- kuidas tagada nõustamise kvaliteeti ja mis raskuseid võib ette tulla. Väga hariv ja põnev, rääkimata sellest, et enamus osalejatest olid ülimalt vaimukad ja karismaatilised isikud. Peale ettekandeid suundusime hotelli ja seejärel õhtusöögile restorani Thorvaldsen Hus (Thorvaldsen oli teadupoolest kuulus taani skulptor), kus meile pakuti kena gurmeeõhtusöök. Kuna see õhtusöök on minu kaaskondlaste seas siin Eestimaal ja mujal tekitanud parajat arutelu, siis ma väga pikalt ei peatuks aga tooksin siiski ära nimekirja sellest, mida sõime:

Oysters-parsleysoup served with fried scallops.

Breast of pigeon stuffed with leg of pigeon and herbs, served with giant beans, danish sprouts and pigeonsauce

Variation of pear, cold pearsoup, redwinepoched pear, pearsorbet and pearsalad.

Iga käigu juurde kuulus loomulikult sobilik vein, mis tähendas, et peagi olid kõik ülevas meeleolus ja ka seda, et hommikul oli mul pohmakas. Viimasel ajal ei saa veini kohe üldse usaldada enam...
Teine päev möödus samuti töises meeleolus, mille järel jäeti südantsoojendavalt hüvasti ja lubati ühendust hoida. Kuna minul ja poola naisterahval oli veel lennuni kõvasti aega, siis suundusime taas Nationalmuseeti, kus külastasime Egiptuse jt ekspositsioone, samuti pronksiaega, ja mündikollektsiooni ja mänguasju (fantastilised 19 sajandi nukumajad). Ja oligi aeg suunduda lennujaama, kus ma kärutasin veel Tax Free osas kena kaks tundi ringi ja tegin väikest viisi shoppingut. Kui lõpuks koju jõudsin, siis kõik juba magasid, nii et vajusin ise kah voodisse.

Kǿbenhavn I

Nüüd siis lubatud ülevaade Taani riigi külastamisest. Kolmapäeva hommikul võtsin rahulikult, nii nagu lubatud- pakkisin ja pesin end puhtaks, sõin ja kutsusin takso. Takso oli Eestimaa takso ja taksojuhiks punapäine suurt kasvu vene rahvusest viiking, kes pool teed vaikis ja hakkas siis järsku rääkima teede olukorrast Tallinnas- teema, mida ma eriti ei valda... Lisaks sellele oli talle ilmselt jäänud mulje, et ma jään kohe kohe lennust maha- arvestades tema kiirust ja väikseid kõrvaltänavaid, mida mööda ta kihutas. Mina istusin kramplikult tagaistmel ja mõtlesin, kas oleks väga ebaviiskas teda korrale kutsuda. No igatahes viis ta mind ühes tükis kohale, aga ma kahtlen kas ma julgen enam selle firma poole pöörduda... Kõigele lisaks ei olnud tal ka vahetusraha, kuna olin päeva esimene klient, nagu ta häbelikult seletas. Nii olin sunnitud oma kodinad taksosse jätma ja lennujaama tormama raha vahetama- sellega tulin õnnelikult toime.
Lend jäi pool tundi hiljaks, nii et jõudsin juua ühe ülehinnatud latte ja lugeda läbi kõik prügiajakirjad, mis ma lennukisse kaasa tahtsin võtta.
Lõpuks olimegi õhus ja pooleteise tunni pärast Kop´is.
Juba hommikul oli mulle teatavaks saanud, et SAS streigib ja selle tagajärgi nägin kohe ka lennujaamas- ooteruumid olid tühjas, tabloodel vilkusid 75% lendude juures kiri "cancelled"...
Järgmise ülesandeda pidin leidma koha, kust väljub buss 250- see polnudki nii lihtne, kuigi kõik kohad olid silte ja suuniseid täis- ühel hetkel nad lihtsalt lõppesid, ja seal ma siis seisin- õnneks kimas minust just eelnimetatud buss mööda ja tormasin sellele järele ja jõudsin õnnelikult peale. Jõudsin juba rõõmustada, et ma nii edukalt orienteerun. Nüüd ei tulnud teha enam muud kui oodata peatust Rǻdhuspladsen. Sellega loomulikult probleeme ei tekkinudki. Probleem tekkis aga hotelli leidmisega. Kaardi järgi otsustades ei oleks see pidanud sugugi raske ülesanne olema, vastuvõtjad olid kaardi servale kirjutanud, et bussipeatus on hotellist umbes 5 minuti tee kaugusel- sellest hoolimata õnnestus mul ligi tund aega ekselda ja leida kõikvõimalikke muid kohti (kohvikud Moskva ja Woodstock, Hard Rock Cafe, Kentucky Chicken Wings ja maailma kõige väiksema mehhiko restorani, mis koosnes baariletist ja kolmest pukist selle ees ning kus kõik oli võõbatud erkpunaseks). Lõpuks leidsin ka hotelli, ise veel kirusin, et taanlased tänavasiltidega nii koonerid on. Tuba oli pisike ja kulunud mööblit pungil täis, kuigi jättis suht hubase mulje- eriti meelidis mulle rõdu, mis avanes otse tänavale. Pakkisin end lahti, sõin kodust kaasavõetud ahjuliha-võileiba ja tegin plaane õhtuks. Kuna hotelli kõrval asus Nationalmuseet, mille külastamine on tasuta, siis otsustasin end natuke harida Taani ajaloo suhtes. Muuseum oli hiiglasuur, ja selle tunni ajaga jõudsin uurida ainult varakristlikku perioodi- hulgim ruunidega kaetud riste, pealuid ja muud põnevat. Siis oli kell 5 ja muuseum läks kinni ning mina suundusin poode otsima. Enamusel naissoost isikutel on omapärane võime leida koheselt üles lähim H&M- nii ka minul. Ja tund aega seal veeta pole ka mingi probleem. Kell 6 pandi aga kõik poed kinni (välja arvatud Esprit, kuhu ma sisse marssisin. leidsin endale püksid, mis olid 70% alla hinnatud, ainuke number rippus veel ja ootas mind. Loomulikult olid need parajad ja ma ostsin nad kõhklemata ära). Siis jalutasin natuke peatänaval, ostsin ühe hirmkalli aga maitsva hotdogi ning läksin hotelli magama.

kui kiireks võib minna....

Uskumatu kui palju asju võib koguneda, kui oled töölt 3 päeva ära. Täielik maailmalõpp... Aga uskuge mind, memo Kopenhaagenist tuleb varem või hiljem.....

meenutusi jääajast

Ostad 75.- kroonise pileti, mis tähendab, et sul pole raha osta mõnda põletavat jooki. Ja tunnetad teravat vajadust selle järele. Sest toas on sama külm kui väljas. Ühesõnaga umbes -25 või midagi. Inimesed sebivad su ümber jopedes, mütsid silmile tõmmatud, käpikud käes. Surud end kuhugi istuma, sest nii on soojakulu väiksem. Meenub riia palsam, mis jäi köögilauale teekruusi. See soojendaks vist küll. Muusikud üürgavad mängida. Isegi päris nauditavalt aga sina ei suuda tunda oma varbaid. Kes kannatab, see kaua elab, mõtled. Ja ootad Winny Puhhi etteastet. Sa ei suuda uskuda oma silmi, kui näed, et mõned inimesed on end särkide väele koorinud ja vihuvad tantsida. Tõmbad kapuutsi sügavamale pähe ja vajud veelgi rohkem kössi. Kainus on kahtlemata sel hetkel erandlik nähtus. Ja siis kui kauaoodatud etteaste algab, tunned, et kui kohe koju ei saa, siis hääbub elu sinu soontes vaikselt. On aeg kutsuda takso. Niipalju siis Winny Puhhi esinemisest reedel. Just tuli meelde.

Aeg lendab

See, et aeg lendab pole küll nüüd mingi hiljutine avastus. Aeg lendab ikka pidevalt, mõnikord tunnetab seda aga teravamalt. Nagu näiteks täna. Homme põrutan Kopenhaagenisse, üritan asja rahulikult võtta. Minnalaskmismeeleolu võtab võimust, kuna presentatsioon sai eile ära saadetud- ja ma pole sugugi rahul, sest see sai liiga lühike, pealiskaudne ja võimalik, et mitte teemasse.
Homne päev saab olema kohanemiseks- kasin end hommikul rahulikult, pakin eluks vajaliku, lendan kohale, leian hotelli ja siis sisutan õhtupooliku linnaga tutvudes- polegi varem Kopenhaagenis jalutada saanud. Tõotab tulla huvitav päev.

Unenäod

RIIDED (uued) - au ja edu töös, raha. Riiete selgapanemine - õnnelikku kodust elu.Riiete vahetamine - töökoha vahetamist.

Nagu võite arvata nägin unes, et ostsin endale uued riided- põnev.

Ilm ei valmista ka pettumust- temperatuur endiselt langeb... Ja mõnel on +22, mõelda vaid! Minul on igatahes siiamaani see külmatunne kontides, mis tekkis selle aja jooksul, mis ma tööle läksin täna hommikul. Tahaks juba koju, et teha üks mõnus tulikuum vann ja lesida seal seni kuni nahk krimpsu tõmbab...

Aga sellega asi ei piirdu, nimelt on kindel kava minna õhtul Winny Puhhi vaatama-kuulama, ja Võit on see koht, kus kütet pole ollagi... Peab vist sooja aluspesu selga panema (kuigi mul seda pole, järelikult improviseerime). Homme ja pühapäeva päeval on küll oodata "õnneliku kodust elu", kuna joonistamine jääb ära. Sandor nimelt ütles, et teda ei peksa kaikaga ka välja sellise külmaga ja rääkimata sellest, et auto ei lähe käima. Kuigi kui nüüd pikemalt mõtlema hakata, siis võibolla peaks suunduma mõnda soojemasse kohta- nagu kino või kaubanduskeskus või mõne gaasiküttega sõbra poole . Korter on endiselt värskendavalt jahe.

Nii tegelen nüüd edasi oma QA´ga.

Nädalalõpp läheneb

See nädal on olnud täis sebimist. Alles see oli kui mõtlesin, et reedeks olen omadega ree peal ja võin rahuliku südamega minna Winny Puhhi esinemist nautima. Aga mõned kõvad pähklid vajavad veel katkihammustamist. Täna ilmselt mitte, ehk homme... Suurim neist on seotud minu reisiga Kopenhaagenisse järgmisel kolmapäeval- nimelt pean ma seal üles astuma ettekandega teemal "Quality assurance in quidance provision" ja ma ei suuda kuidagi endal peas mingit korda tekitada selles osas, et mida üldse rääkida. Noh loodan, et öö jooksul tekib mingeid ideid- homme on meil enamus osakonnast jooksus, nii et peaks olema hea rahulik sellega tegeleda. Üldse on mul nõme komme jätta olulised ettevalmistused viimasele minutile, et siis higistada ja rabeleda ja lubada, et järgmine kord ma hakkan varakult pihta. Vähemasti ma ei kahtle oma võimes end kiirelt aktiviseerida, kui vajadus tekib. Üldse, kumb on parem, kas see, kui molutad poole nädalast ja siis rabeled hing niidiga kaelas teise poole või see, et teed iga päev mõõdukas koguses tööd? Mina aga usun sellese, et laiskus on edasiviiv jõud.

kas teadsite et

-20 Celsius liita tuul 5 meetrit sekundis võrdub -34? Ja et nüüd lubatakse lausa -35 kraadi külma..... pluss tuul 3-16 meetrit sekundis. Jääaeg? Igatahes üks kolleeg kinnitas, et kui homme on külmem kui täna, siis tema tööle ei tule. Punkt.

Juba eile õhtul, peale lubatud "Narniat", nentis õde koduteel, et ilm on kuidagi viludaks kiskunud. Ja tal oli absoluutselt õigus, hommikuks kogus pakane veelgi tuure ja edenes ka päeva möödudes. Ma eriti ei taha teada, mis homne hommik toob... Aga muidu mulle külm ilm meeldib- mida külmem, seda parem! Aga kus on LUMI, lubage küsida, sest muidu ma ei saa ka pakast täiel rinnal nautida.

pakast, paluks, palju

Ja nüüd nad lubavad suure suuga -30 kraadi koos kurjakuulutavate ida-ja kagutuultega. Ning mina ilmselt olen ainumas inimene, kes sellepeale lootusrikkalt käsi hõõrub- kas tõesti saame põhjamaist talve tunda... Ei jõua kohe ära oodata! (kuigi vaikne sisehääl ütleb, et looda sa-va reeturlik tallinna-asukas, pakast saavad ainult lõunaosariigid, nii et marss vanematekoju, et siis küdeva ahju kõrval mõnuga kakaod rüübata ja praetud küüslauguleibu mugida).
Muidu aga hõljun Jane Austini lainetel ja loen "Pride and Prejudice" kommenteeritud väljaannet ning avastan vanaaegset keelekasutust ning muid elutõdesid. Raamat algab paljutõotavalt lausega "It is truth universally acknowledged, that a single man in possession of a good fortune, must be in want of a wife." Ja sõnad nagu chuse (choose) ja neice (niece) jne.
Õhtul on ette nähtud kino- "Narnia".

Elu võimalikkusest...

Nii, nii! Nüüd olen ka mina üldise trendiga liitunud ja hakkan postitama. Mida, see selgub hiljem. Austatud lugejal võib tekkida küsimus, et mis loom see Place of Predilection on. Kahtlemata on nime valik seotud minu kustutamatu edevuse ja eneseeksponeerimissooviga- et ikka oleks võimalikult arusaamatu ja kahtlemata kustutaks kõik küsimused minu lugemuse suhtes. Tegemist on nimelt ühe minu lemmikkirjaniku (kelle põhiteosega ma endiselt maadlen) tsitaadiga: "You have two birth-places. You have the place where you were really born and then you have a place of predilection where you really wake up to reality." Blue Thirst´i nimelisest teosest, mida mul pole veel olnud au lugeda. Auväärt kirjaniku nimi on Lawrence Durrell ja ta on Gerald Durrelli (kes samuti kuulub minu absoluutsete lemmikute hulka) vanem vend. Kahe venna teosed on üliväga erinevad ja Lawrence kuulub kahtlemata väärtkirjanike hulka, mis on ilmselt tinginud olukorra, et eesti keelde teda siiamaani pole keegi võtnud tõlkida. Ja kuna Gerald maalis oma teostega Larry nimelisest kirjanik-vennast ülimalt värvika pildi, siis ma lihtsalt olin sunnitud ostma selle telliskivipaksuse teose nimega Alexandria Quartet. Ja nüüd ma siis aeg-ajalt loen seda paar lehekülge korraga ja kirun, et raamat ometi eesti keeles pole. Niipalju siis sellest.
************************************************************************************
Nüüd aga kergemeelsemate lõbustuste radadele. Nimelt on mul kohustus jutustada ühest intsidendist, mis leidis aset reede öösel klubis Võit. Võit on iseenesest vahva koht, kui seal parasjagu juhtub olema vahva seltskond ja muusika, mis natukegi vere keema ajab. Just selline õhtu juhtus olema reede. Muidugi alati on see urgas hiilanud kõige kummalisemate inimkooslustega, mida oskad ette kujutada. Ja ka reede õhtu ei petnud selles osas lootusi. Istusime kõik ülevas meeleolus seltskonnaga ümber laua ja jõime joovastavaid jooke ning õõtsustasime end muusika rütmis. Oli väga lõbus. Siis aga pälvis sõber M. ühe kentsaka noormehe tähelepanu- tegemist oli tõesti noor-mehega. Noormees oli väga veendunud, et M. on tema jaoks see õige tantsupartner. Kindel "ei" peletas ta hetkeks minema- need üürikesed hetked kasutas ta tantsupõrandal jõuliselt tantsu vihtudes ja erinevatele naissoost isikutele külje alla pugemiseks, et siis naasta entusiastlikult sõber M.i juurde oma palvega.... Mingil hetkel kadus noormees ära ja vahepeal paigutasime end ümber- nii, et mina istusin sõber M. kohale ja tema teisele poole lauda, minu kohale. See aga maksis end kurjalt kätte, sest järsku ujus entusiastlik noormees minu külje alla ja küsis vastuvaidlemist mittesallival häälel, et kas ma olen lõpetanud. Hetkeline hämmeldus minu poolt ei paistnud teda heidutavat- ma maigutasin mõne hetke suud ja üritasin peas kilde kokku panna, et täpselt MILLE ma olin lubanud lõpetada, kui järsku mulle koitis, et see on ju seesama M. i austaja ja poiss ilmselt ei orienteerunud enam nägudes vaid keskendus päheõpitud paiknemistele ruumis. Noh, muidugi ma tegin selle asjaolu talle leebelt selgeks, mille peale noormees haihtus välgukiiruselt. Kuigi juba mõne minuti pärast võis teda näha rõõmsal meelel taas tantsupõrandal kepslemas. Vot siuke lugu, ja see oligi see, mis mind täna hommikul pani bussis muigama, kallis õeke!