mida?

Tahtsin midagi kirjutada, aga nüüd ei tulegi midagi head pähe. Jõin täna aloe vera mahla. Magus oli. Õhtul tuleb Veini ja Juustu Pidu.

ja hakkab jälle otsast peale...

Viimane töönädal enne puhkust. Ärevus on juba õhus.
*
Laupäeval käisime õega rannas pikniku pidamas. Koer ka kaasas ikka loomulikult.
Söök: valgehallitusjuust, nektariinid, herned, maasikad, mingi traditsiooniline gruusia leiab
Jook: Aura punase tee maitseline jäätee
Aksessuaarid: roomatt, tekk, kohased riided.
Ja nii me seal siis lesisime, leidsime endale mõnusa koha kesk kõrkjaid, nii et päike paistis peale, tuul oli mõõdukas ja kõrte vahelt sai lohesurfareid piiluda.
Sõime toidu kiiremas korras ära ja pakkisime asjad, et koju minna. Sedakord sai minust enese alalhoiuinstinkt võitu ja ujuma ma ei läinud- külm oli ja häda mul seda kopsupõletikku saada enne puhkust.

varblaste dresseerija

Lõuna ajal tegelesin varblaste dresseerimisega. Mõtlesin, et teen endale ühe mõnusa pikniku lähedalasuvas pargis (tegelikult on see viimastel päevadel lausa traditsiooniks saanud). Õelt saadud idee tõttu ostsin tüki valgehallitusjuustu, ühe väikse oliiviciabatta ja natuke puuvilju ja mahla ning otsisin ühe mõnusa istekoha pargis. Loomulikult olid kohe varblased kohal ja kuna nad on kuuldavasti kaduv tõug üle euroopa, siis otsustasin neid natuke turgutada oma maitsva ciabattaga. Eriti võluvad olid noored uljaspead, kes ei kartnud ka sõrme vahelt saia vastu võtta, vanad jäid siiski reseveerituks ning eelistasid maha visatud pudemeid. Tuvid õnneks meie pidusööki segama ei tulnud. Väga südantsoojendav oli see kõik. /ma tean ühte inimest, kes saadab mind ilmselt esimese asjana pesema, kui ma genfis randun :)/
*
Hommikust saadik murran pead. Töö juures on maja ette pargitud auto, millega keegi sõidab peale tööd surfama. Ja nüüd ma mõtlen, kes see küll võiks olla- kõik nii ontlikud kontoriinimesed kui veel olla saab. Noh, mitte et kontoriinimene surfata ei võiks...
*
Leidsin internetist pooljuhuslikult ühe huvitava raadio: www.nostalgie.fr ja nüüd kuulangi töötamise taustaks prantsuskeelset vadinat ja vanu hittlugusid prantsusmaalt ja mujalt maailmast. Väga teistsugune kogemus vahelduseks tavalisele mürale.

Katk

Linna peal on ilmselt mingi katk levima hakanud: täna hommikul tegi bussis kolm inimest sünkroonköhimist. Need polnud mitte mingid vaiksed kuivad köhatused vaid kõigi nende mahlakate helidega, mis kaasneda võivad... Nojah, söögiisuga on tänaseks hommikuks korras igatahes.
*
Täna on esimene hommik üle nädala kui taevas on pilvine ja temperatuur jahedapoolne. Ära arvasite! Reede ju... Ja ei saa ju vana head õhusooja ja päikesepaisted raisata nädalavahetuse peale. Eks päike tahab ka puhata. Vean kihla, et praegu passib ta kusagil Vahemereäärsel plaazil...

puhkus paistab

no nüüd on siis puhkuseni 10 päeva jäänud. ükspäev kohtasin aga inimest, kellel on terve 35-päevane riigiametniku puhkus juba täiesti ära planeeritud. Tal olevat vaid veel paar vaba päeva. Aukartust äratav! Aukartustäratav! /Hmm, väike mõttepaus- kumba pidi seda nüüd kirjutada... otsin abi oma Festart dictionaryst ja kae imet- mõlemat pidi ongi olemas, kusjuures inglise keeles on aukartust äratav-awe-inspiring, awesome, imposing, respectable. Samas kui aukartustäratav on redoubtable ja statuesque/.
Brr, paljas mõte sellest ajab mulle kananaha ihule, kuigi ma tean, et need tegevused on tal ükshaaval võetuna väga vahvad aga mulle isiklikult selline aktiivne puhkus vist ei istuks. Sest vahepeal tahaks lüüa jalad seinale ja lihtsalt olla ning tunnetada, kuidas mul saab niisama passimisest kõrini või siis võtta hoopiski ette midagi totaalselt spontaanset. Niisiis olen ma planeerinud oma puhkust pigem sedamoodi, et laias laastus määratlenud ära piirkonnad, kus viibida (Põlva-Tallinn-Genf-?-?) ja sellest peaks ka piisama.

täiskuuöö

Eile käisin sel aastal esimest korda ujumas. Tõele au andes olen ma muidugi teinud mõned kiiremad tiirud ka kodutiigis peale sauna aga tõsimeelset ujumist ei ole veel ette tulnud. Tegelikult oli mu armas õeke see, kes mind natuke tagant utsitas, et sõnad ka tegudeks saaksid. Niisiis asusimegi me koos proua Pilsneriga kella 21:30 paiku mere poole teele. Suund Stromka koerte ujutamise rand, iseenesest mõista. Üldiselt mulle meeldib hilisõhtuses ja öises ja mõnikord ka varahommikuses linnas jalutada; ja ka mere ääres mulle meeldib sellistel aegadel üle kõige... (mitte et päevastel kondamistel midagi viga poleks, oo ei). Mere ääres oleks ma peaaegu ümber mõelnud, sest tuul oli üpriski kalk ja vees ei paistnud väga kedagi hullavat. Aga eneseuhkus tegi oma töö ja niisiis koorisin ma kõhkleval pilgul rõivad seljast ja sukeldusin. Vesi oli loomulikult lausa supp, sellest sain ma kohe aru, kui jälle pinnale tulin. Tuulgi ei tundunud enam nii kõle, lained olid parasjagu suured ja punane päike oli silmale ilus vaadata. Üritasin siis meeleolu nautida, aga nagu kiuste oli vette siginenud hulgim inimesi, keda seal enne, minu kõhklushetkel ei olnud. Kõik need kilkavad lapsukesed ja korpulentsed vanamammid ja papid ning käputäis vene noormehi kes uljal sammul vette sumasid, ise kiljudes, et vesi on niiii külm. No tõesti! Ei lasknud sellest end aga segada ja ujusin omad tiirud mõnuga ära (see oli ühtlasi ka minu uute rohevalgete bikiinide ristimispidu). Hea meelega oleksingi sinna mulistama jäänud aga poolest säärest vees seisid kannatalikult õde ja proua oma shikilt süsimusta, veekindla ja läikva kasukaga. Seltskonna mõttes ei oleks olnud viisakas neid väga kauaks üksi jätta. Proua oli muidugi eriti rõõmus, et ma kaldale tulin- põgus nuhutus minu suunas ja ta võis olla rahul, et olen elus ja terve, kuigi vesi on ohtlikke vetikaid täis ja mina armutult karvutu kehaga. Vetikaid hakkas ta kohe innukalt hävitama. Siis on tal veel huvitav liikumisviis niipea kui vette saab- nimelt kõnnib ta suu lahti ja künnab endale sedaviisi vett suhu. Nagu vaal või midagi, et filtreerib planktonit...
Esimese hetkega hakkas mul pea kohe külmast tuulest huugama, vahetasin kiiruga riided ja asusimegi väärikale koduteele. Mingeid põnevaid vahejuhtumeid ei olnud aga küll tekkis meil huvi, miks keegi ei ole aretanud sellist koeratõugu, kes oleks karvutu nagu hiina harjaskoer ja sama suur kui Kipu. Öösel magasin nagu nott ja hommik tuli ebameeldiva tõsiasjana liialt vara.

ja ongi soe

Juba mitmendat päeva valitseb siinmail 30-34 kraadine palavus. Ma nüüd kohe ei teagi, kas see on mõnus või ei. Ühest küljest loomulikult voolab higi ojadena, riided kleepuvad seljas ja muud teha ei jõua, kui kusagil vees lesida (mida ma kahjuks tööandja mõistmatuse tõttu tööajal teha ei saa). Samas ei kuulu ma kahtlemata nende inimeste hulka, kes pool aastat virisevad, et külm on, (noh, seda ma teen) ja seejärel pool aastat virisevad, et palav on (seda ma üritan mitte teha). Ja kui loed suveajal suuri lehepealkirju ("kaua veel?" "mis juhtub, kui põrgukuumus püsib") siis tekib küll muie suule. Tegelikult olen ma üpris õnnelik, et soe on. Sest mida soojem on suvel, seda rohkem suudan ma talvepakasele vastu panna ja seda ehk nautidagi- eriti esimesed külmad hilissügisel peale palavat suve... Aga nüüd vabandage, sest asun ootama tööpäeva lõppu, et siis siit umbesest toakesest põrutada kuhugi, kus vähemalt õhk liigub.

kusagil on suvi

jah, kusagil on suvi. see "kusagil" on hetkel minu akna taga. ja imbub vaikselt ka töömeeleolu segama. kõige oma päikesepaiste, õrna tuuleõhu, sulanud asfaldi lõhna ja merehõnguga. Torkaks oma jalad rannaliiva või passiks kusagil välikohvikus värskete maasikate ja jäätise taga. Aga ei. Mitte enne kella 17. Bäää! Võiks ju öelda, et küll on traagiline ja et ise oled süüdi, et end sellise tööga sidusid. Noh, nii hull see asi tegelt pole. Puhkuseni jäänud 17 päeva!