Pole viimasel ajal kirjutamisel aktiivsusega just hiilanud aga nüüd on see hetk käes. Vahepeal on päris põnev elu olnud- nii et pean natuke ilmselt refereerima ja kõiki emotsioone kirja panema ei hakka.
Ilmselt on teist enamus teadlik, et meil siin Eestis toimus õline looduskatastroof- mingi tanker puistas vette kütteõli ja seejärel põrutas nelja tuule poole. Õli loksus vaikselt randa ja veelinnud suplesid selles pahaaimamatult. Tagajärjeks oli kümneid kilomeetreid reostatud randa ja üle 5000 määrdunud linnu, kellest suur osa suri. Kuna pärast mitmepäevseid koristustöid ilmus lehes üleskutse vabatahtlikele, siis võttis meie aktiivne osakond telefoni ja pani end kirja ning sõitiski järgmine päev Nõva randa, riietatuna paksudesse kampsunitesse ja kummikutesse. Kohapeal saime selga valged ülikonnad ja kätte kummikindad, ning kaenla alla kilekotid surnud lindude ja pappkarbid elusate lindude jaoks. Me polnud veel päästeameti autoga randagi jõudnud kui leidsime juba metsarajal lösutava linnu. Rannas oli pilt masendav- õlised klombid valgel jääl- mille kättesaamine oli suht raskendatud tegevus (esiteks keeldus see ollus jää küljest lahti tulema- kuigi oli päris tahkes olekus, teiseks määris ta kõike ja kõiki enda ümber olevat järjekindlalt- mõne minuti pärast oli meie valgetest ülikondadest saanus pruunikirjud, nägusid kaunistasid kaitsemaalingud ja kindad oli kleepuva löga tõttu kasutamiskõlbmatud.) Sellest hoolimata üritasime päästa, mis päästa annab. Surnuid õlist läbiimbunud linde leidus igal sammul- suur osa neist lihtsalt linnukujulised õlitombud- ei äratuntavaid sulgi ega muud. Ja leidus ka elusaid, päris palju- mõni, kes kössitas niisama, suled määrdunud ja silmad verd täis valgunud; mõni jälle elujõudu veel täis, üritades põgeneda "päästva" vee poole. Enamusel see ka õnnestus. Veel. Kokkuvõttena saime mõnekilomeetriselt ribalt umbes 60 surnud lindu ja 40-50 elusat. Päris õudne kogemus. Samas tundsime rahuldust, et teeme midagi, mitte ei istu oma soojades kabinettides ja nääguta poliitikute kallal. Aeg lendas ja peagi oli liiga pime, et edasi tegutseda- sõime siis staabis vorstivõileiba ja jõime termostest kohvi. Järgmine päev oli reede ja seetõttu jagus ka vabatahtlikke rohkem ning meie teeneid enam ei vajatud.
Reedel sõitsin aga Põlvasse, kuna avastasin, et pole sel aastal veel seal käinudki. Nautisin sauna ja sõin maitsvat kodutoitu. Muuhulgas lugesin ka läbi Käbi Laretei autobiograafia "Otsekui tõlkes"- ning olin meeldivalt üllatunud. Juhuslikult kättevõetud raamat osutus haaravaks kirjutiseks, mille lugesin läbi ühe õhtu ja hommikupoolikuga (üle 300 lehe)- lihtsalt ei suutnud käest panna. Muuhulgas avastasin, et kuulus kontsertpianist kannatab sama konditsiooni all nagu minagi- nimetusega restless legs ehk siis rahutud jalad. Oi, kuidas ma tean millest ta kirjutab, milline äratundmisrõõm...Ja ometi on see asi mind vaevanud juba aastaid, umbes teisemeeast peale. Seisneb see kogu asi siis selles, et kui hakkas magama jääma, siis ei suuda sa järsku jalgadele meeldivat asendit leida, sest põlve sees ja sääremarjas on selline sügelev-kõditav tunne- tekib tahtmine jalad välja sirutada, mõne sekundi pärast see enam ei rahulda- vaja jalad kõverdada- ja nii lõpmatuseni. Olen proovinud tubades ringi jalutada, tõsta jalgu õhku, teha jalgrattaharjutust jne jne- lootusetu. Lõpuks on väsimusest silme eest must aga magama jääda ei saa, tekib tahtmine jalad lihtsalt otsast saagida ja kuhugi voodi kõrvale riita seada. Mõnikord tabab see seisund mind ka bussisõidul või lihtsalt raamatulugemisel või ka lennukis. Ja kui Käbi Lareteid vaadata, siis ilmselt ei saagi sellest elu lõpuni lahti.
Esmaspäev oli hullumeelse tormamise päev- kõigepealt Lasnamäele ühele ümarlauale, siis Pärnu mnt lõppu ühest nõukogust osa võtma, ja lõpuks kiirel sammul Liivalaia tänavale, kust läks buss Toilasse. Toilas toimus kolmepäevane seminar. Muuhulgas aga toimus Toilas ka meeldiv lõõgastumine, sest hotellis asus asutus nimega termid- ehk siis lugematu arv eri kuju ja funktsioonidega saunu (aroomisaun, soome saun, aurusaun, soolasaun, infrapunasaun) ja mullivanne ja basseine. Kui mõnus! Basseinides oli vaieldamatu hitt pärivoolu ujumine... Saunadest aga aroomisaun... Kolm päeva saunatamist muutis naha beebipehmeks ja praegu annaksin ei tea mis, et sinna tagasi pääseda.
Nii, arvan, et selleks korraks olen juba piisavalt lobisenud.
