hirmus päev

üks kolevastik hall ja nõme esmaspäev on täna, trööstitu.

Ambrusel on nimepäev

Mitte et ma ühtegi Ambrust tunneksin aga palju õnne neile vaesekestele... Igikestev teema aga raporteerin, et kevad juba paistab kuskil majanurga tagant. Hiilib meie seas vaikselt ja külvab nohu, häda ja viletsust... Tegelikult on muidugi vahva, et lumi on praktiliselt läinud, temperatuur kipub jääma sinna plusspoole peale ja udutab vihma sadada. Mis mulle aga ei meeldi, on kogu see laga, mis lume alt on välja ilmunud: vikerkaarevärvilised koerajunnid, paberi- ja plastikpraht ja maja ees trimpavad külamehed(kes juhtuvad elama küll ilmselt üheksakordses majas- aga külamehesus on state of mind ja tegelikult, kui aus olla, siis ei takista ka 20 kraadine pakane neil poe taga alkohoolseid jooke nautimast). Kohe rõõm on kõike seda vaadata- selgemaid kevademärke annab ju otsida!

Eelmine nädal oli mul juhus käia Stockholmis konverentsil. Ma ei hakka üldse pikemalt peatuma teemal, et elasime lossis, kus on ööbinud näiteks ka Frank Sinatra ja Paul Mccartney ja et loodus oli ümberringi fantastiline (lossist avanes hingemattev vaade arhipelaagole, mõnele kaljusaarele viis väike valge puusild...). Esimesel õhtul olin üks esimesi, kes kohale jõudis ja seetõttu haarasin Stockholmi kaardi ja sõitsin rongiga kesklinna ning kolasin seal kuni kella kaheksani, loomulikult kuulus kohustuslikku programmi H&M ja hot-dog... Stockholm ise oli tunduvalt kevadisem kui Tallinn- vanalinnas rippusid majade küljes lillepotid imearmsate nartsisside ja muude kevadlilledega, sadas vihma (aga see oli pigem meeldiv, kuna ei olnud tuuline, nagu tavaliselt Tallinnas). Kuid ärasõidupäeval algas lumetorm- ikkagi äraarvamatu põhjamaa, nagu Eestigi.

Niipaljukest siis minu elust