19.09 lugu

Teisipäeval juhtusin töölt koju sõites nägema järgmist pilti. Nimelt sörkis mõõdukal tempol viisakalt mööda kõnniteed üks lühikeste jalgadega karvane koeranäss porgand sigari kombel hambus. Kust ta tuli ja kuhu läks, seda ei tea. Peremeest/naist ei paistnud ka olevat nägemisulatuses. Ja nii ta siis ruttas seal kuhugi, ning tundus, et oli väga rahulolev oma porgandi üle. Võibolla on mõni vanamutt õpetanud ta korralikult välja- aiamaid rüüstama. Porgandi kilohind kuuldavasti ju topelt tõusnud.

Ja kuna avalikkus nõuab, siis siin on ka minu eilne ja tänane horoskoop Postimehest:

Eile: Vaatamata mõningale upsakusele ja šokeerivale käitumisele on suurem osa Kaljukitsi täna seltskonnainimese musternäiteks .

Täna: Sa ei hakka lipitsema ega ka nahast välja pugema, pigem kaalud otseteed minemist ja sellega kellegi solvumist esile kutsuda.

kolmapäevane postimees

Kolmapäevane Postimees oli vahva. Esiteks oli seal kirjas, et mina paadunud Kaljukitsena olen möirgav elajas või hull peoloom ja teiseks tõdeti, et mükoloogid panid puusse.

10 kilomeetrit

ja kästi mul midagi kirjutada, et kuidas läks laupäevane jooksmine. Osalesime töökaaslastega 10 km distantsil. Põhiline stiimul oli muidugi see, et kõik finisheerijad said kahed tasuta edasi-tagasi Soome laevapiletid. Pealegi mu toakaaslane kiitis mulle, kui lahe eelmine aasta oli ja kuna ka tema just sportlikkusega ei hiilga, siis arvasin ma, et ehk elan üle. Ja kuna mul polnud õrna aimugi palju ma joosta jõuan, siis ühel õhtul tegin proovi. Täpselt üks trollipeatusevahe, ehk 560 meetrit, ennem kui mul vere maitse suhu jõudis ja pistma hakkas. Mitte just julgustav. Kujutasin juba ette, kuidas ma seal viimaste seas komberdan, näost punane.
Märkamatult jõudiski see päev kätte. Ma olin muidugi ka nii ülbe, et pidutsesin natike reede õhtul sõpradega ja jõudsin voodisse kell 4. Ärkamine oli valus aga polnud midagi parata. Tuli jooksma minna, või noh, nagu mu ema telefonis mind manitses, kui ta sellest hullumeelsest plaanist kuulis- "vaata, et sa siis ei jookse".
Rahvast oli palju. Üle 8000. Seistes stardijärjekorras kujutasin ma juba ette, kuidas see minu seljatagune mõnituhat minust lihtsalt üle jookseb.
Olime neljakesi ja tõotasime pühalikult, et hoiame kokku ja igaüks lubas, et tema on see kõige viletsam. No ma juba aimasin, et tegelikult olen see mina.
Väike soojendusvõimlemine ja stardieelne ärevus. Ja läks. Väga viisakalt hakkas see meeletu mass üle stardijoone voolama kuni oli piisavalt ruumi, et joosta.
Müt-müt-müt-müt...
Eneselegi üllatuseks suutsin ma esimese hooga joosta järjest ilma peatumata 1,5 km. Isiklik rekord. Ja ei hakanud pistma ega valutama kuskilt. Ilmselt oleks tsipake veel jõudnud aga kellegil meist juba pistis, nii et kõndisime esimese joogipunktini. Siis jooksim jälle natuke. Ja tegime kiirkõndi. Ja jalutasime. Ja jooksime. Rahvamass ei tahtnud kuidagi sellele rajale hajuda vaid oli ühtlaselt tihe. Kohalikud elanikud olid oma aedade taha kogunenud, et ullikestele kaasa elada. Mõni oli improviseerinud korvtoolidest ja lauakesest joogipunkti. Viiendal kilomeetril mängis keegi kivi otsas lõõtspilli. Väga meeleolukas. Müt-müt-müt-müt....
Jooksmine. Kõndimine.Jooksmine.Kõndimine. Jooksimine.
Ja oligi juba 9 km läbitud. Nii kiiresti? küsisin endalt. Viimased 500 meetrit. Nüüd oleks vist aeg väikseks spurdiks aga jalad ei kuula enam sõna. Seetõttu saavutasidki teised minu ees 20 sekundilise edumaa. Kuigi lõpuaeg oli kõigil auväärne 1.20. Minusugune spordipõlgur võib vist rahule jääda.
Ja tõele au andes- päris mõnus oli. Ei pistnud-valutanud kusagilt kogu selle; ilm ja seltskond olid lahedad. Nii et ilmselt võite järgmine aasta isiklikku rekordit üritamas näha.
Esmaspäeval olime nagu mingi raske puusahaigusega osakond ja kui me kuhugi koos läksime ei suutnud me ise ka naeru tagasi hoida. Tänaseks oleme puujalgsusest enam-vähem üle saanud.

mõnikord

sain täna hommikul juba läbi une aru, et mul on paha tuju. Ma ei tea, miks. Esiteks ärritas mind see, et jahe oli ja ma ei viitsinud teist tekki peale võtta, kuna tund õnnist uneaega oli veel jäänud. Siis vihastasin ma selle peale, et väljas oli pime ja sadas vihma... Ja siis pidi ju sealt paganama teki alt välja ronima...Brrr. Loomulikult ei olnud mul midagi selga panna- lõpuks ma midagi siiski kaevasin kapist välja ja teadsin juba ette, et terve päeva ma tunnen end halvasti selle näruse valiku pärast.
Peeglisse vaadates selgus, et olen juuksed ära maganud nii, et kuskil kuklas hoidis üks salk püsti, kusjuures ülejäänud juuksed olid kuidagi lamandunud. Siis ma pusisin nende kallal kõva 15 minutit ja tulemusega ei jäänud sugugi rahule, a lihtsalt aega polnd rohkem. Hommikusöögiaeg läks liiga kiiresti ja mulle meeldib, kui saan rahulikult oma kohvi rüübata ning juustuvõileiba mugida. Väljas ärritas mind kohe vihm ja niiskus ja inimesi oli trollis liiga palju- õnneks sain kohe istuma ning vajusin poolunne. Järgmise bussi peale kõndides ärritasid mind inimesed, kes mu tee pealt kõrvale ei mõistnud astuda ja koperdasid jalus. Buss oli loomulikult täis ja ummikute tõttu sai ühte bussipeatusevahet sõidetud 10 minutit. Siis panin ma tähele, et unustasin kõrvarõngad kõrva panna.
Ja siin ma siis nüüd olen ja virisen. Mõnikord ju võib...
A üldiselt on mu tuju juba natuke paremaks läind, kuna vahepeal oli meil koosolek ja ühe sünnipäeva tähistamine imemaitsva põldmarjakoogi ja shampusega. Õnneks on mõnikord vähe vaja.